FOTO: Urmas Nemvalts

Rahvusringhäälingu juhtide koosolekul kõlanud seisukohad, et edasipidi tuleks uimastipoliitikat arutades mitte anda sõna kanepi legaliseerimist toetavale osapoolele, ei käi kokku tasakaalustatud arutelu põhimõttega, mille eest ERR seisma peaks. On mõistetav, et ERRi juhtkond tajub rahvusringhäälingul olevat vastutus. On mõistetav, et selle tajutud vastutusega ei käi kokku, kui ERR aitab kaasa tervistkahjustavale käitumisele. Kuid see ei tähenda, et saaks ühiskonnas sündinud arutelu piirata vaid ühe poole seisukohtade esitamisega.

Tõsi on see, et kanepi legaliseerimise teema puudutab peamiselt vaid selle teema diskussiooni jõudmise eest seisvat huvigruppi ning sellest ei saa ühiskondlikult suurt küsimust. Tõsi on ka see, et teemaga kaasa minnes aitab ajakirjandus kaudselt seda ka üleval hoida. Samamoodi on tõsi ka see, et me ei ole suutnud lahendada probleeme, mis käivad kaasas tubaka- ja alkoholipoliitikaga, ning uute sõltuvusprobleemidega tegelemiseks pole ei aega ega ka jaksu. Sellest kõigest ei järeldu aga, et kui teema on kord üles tõusnud, ei tohiks seda tasakaalustatult arutada.

Muidugi on ERRi juhtkonnal õigus, et kanep on Eestis seadusega keelatud. Siin on aga kaks detaili, mis ehk kahe silma vahele jäänud. Esiteks, keelatud on tarvitamine, mitte arutamine. Ja teiseks, kui lähtuda põhimõttest, et mitteseadusliku asja üle debateerida ei saa, kuidas saaks siis Eesti seadusloome areneda. Viimasest paarist aastastki võib tuua mitu näidet, kuidas avalik debatt on käinud asjade üle, mis pole seaduslikud. Iga kord ei vii need seadustamiseni. Aga iga kord on olnud õigus debatti pidada.

Siin on taas ilmselt see koht, kus tuleks ehk meelde tuletada sõnu, mille Evelyn Hall, raamatu «Voltaire’i sõbrad» autor, võttis kokku Voltaire’i reaktsiooni (ja mida hiljem on hakatud Voltaire’ile enda sõnadeks pidama): «Ma ei kiida heaks, mida te ütlete, aga ma kaitsen surmani teie õigust seda öelda.» Kuid oluline pole üksnes see reaktsioon, oluline on ka kontekst, kus see aset leidis.

Avalik debatt on sageli toimunud asjade üle, mis pole seaduslikud. Iga kord ei vii need seadustamiseni. Aga iga kord on on olnud õigus debatti pidada.

1758. aastal ilmus Helvétiusel raamat «Meelest», mis tõi kaasa kriisi kogu valgustusaja projektile, mis Voltaire’i jaoks kallis oli. Kuulsa «Entsüklopeedia» ilmumine peatati, palju teisi raamatuid, ka Voltaire’i omad, põletati. Vähe sellest: raamat, mis selle põhjustas, oli vilets, täis kulunud kujundeid ja segaseid sõnastusi. Täielik läbikukkumine idee poolest, ja nii kahjulik valgustusaja projektile, et seda hakati hiljem valgustusaja üheks suuremaks katastroofiks pidama. Miks see oluline on? Aga seepärast, et Voltaire leidis olevat vajaliku kaitsta raamatu ilmumist sellest kõigest hoolimata.

Praegu ei mäleta enam keegi, mis Helvétiuse raamatus kirjas oli. Valgustust see peatada ei saanud. Voltaire’i sõnu, isegi kui ta neid sellisena ei öelnud, teavad kõik. ERR peaks selles võitluses võtma Voltaire’i positsiooni. Las Helvétiuse oma jääb kellelegi teisele.