Sergei Metlev

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Valitsus otsustas tõsta järgmisest aastast kõiki trahvimäärasid 2,5 korda, mille taga paistab olevat soov suurendada riigikassa laekumisi, kirjutab riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni nõunik Sergei Metlev.

Tekkimas on ohtlik olukord: karistuspoliitika tegeleb riigieelarvega rohkem kui turvalisusega ning otsustajad ei näe selles sügavat eetilist ja sisulist probleemi.

Praegu on väärteo rahatrahvide aluseks trahviühik, milleks on 4 eurot. Iga rikkumise juures on antud maksimaalne ühikute arv, mida võib selle teo eest määrata. Näiteks punase tulega sõit võib maksta maksimaalselt 50 trahviühikut. Justiitsminister Urmas Reinsalu ütles, et trahvimäärasid pole muudetud juba üle kümne aasta. See vastab tõele, kuid ei õigusta niivõrd ebainimlikku trahvisummade tõusu ning tekitab küsimuse, miks eelmised valitsused ei ole teemaga tegelenud.

Sada eurot on ligi seitsmendik keskmise Eesti inimese palgast ehk trahvide ja palkade suhe ei näita kuidagi, et karistused liiga väiksed oleksid.

Soovin tuletada otsustajatele meelde, et Eesti mediaanpalk on ligi 750 eurot kuus. Ka praegu on võimalik määrata mõne väiksema rikkumise eest ligi saja euro suurune trahv (näiteks kollase tulega üle ristmiku sõitmise eest). Maksimaalne väärteo rahatrahv on aga 1200 eurot. Sada eurot on ligi seitsmendik keskmise Eesti inimese palgast ehk trahvide ja palkade suhe ei näita kuidagi, et karistused liiga väiksed oleksid.

Üldine heaolutase on muidugi paranenud. Seega oleks võimalik tõsta trahviühiku summat mõne aasta jooksul ühe euro võrra aastas. See oleks palju õiglasem ja kodanikele mõistetavam lahendus, mis ei paneks riigis pettuma ning hoiaks ära politseiniku tõukamist inimnäotu trahvimasina rolli, mida ta ise kindlasti ei soovi.

Aga ei! Kaalutletud ja tõhus karistuspoliitika ei paista olevat nende muudatuste eesmärk. Valitsus on käsitlenud maikuu eelarvestrateegia läbirääkimistel trahvimäärade tõusu katteallikate paketi osana. Justiitsministeeriumis valminud karistusseadustiku muutmise eelnõu seletuskirjas on mustvalgelt kirjas: «Karistusena määratavate rahatrahvide laekumisel on paratamatult roll riigieelarve tulude kujunemisel, sest rahatrahvid määratakse riigi poolt ja need laekuvad riigieelarvesse.» Seal sisaldub viide 2015. aasta riigieelarve trahviplaanile. Näiteks justiitsministeeriumi trahviplaan oli 1 656 243 eurot ja politsei- ja piirivalveameti oma üle 10 miljoni eurot. Plaan on olemas ka järgmise aasta eelarve eelnõus.

Niivõrd spetsiifilise valdkonna allutamine eelarveloogikale ei ole ainult riigiehituslikult vale, vaid ka sügavalt moraalitu ja inimeste õiglustunnet riivav tegu.

Karistuspoliitika peab lähtuma ainult ühiskonna turvalisuse ja korralike inimeste kaitsmise huvidest. Niivõrd spetsiifilise valdkonna allutamine eelarveloogikale ei ole ainult riigiehituslikult vale, vaid ka sügavalt moraalitu ja inimeste õiglustunnet riivav tegu.

Ei ole õige eeldada, et trahvid on paratamatu riigitulu, mida tulebki kasseerida. Laekuvate trahvisummade kasutamine tavakulude katmiseks loob trahviriigi, kus kümnise kogumine on sama normaalne nagu tulumaksu maksmine. Samas põletada seda raha ju ka ei saa, seega trahve tuleb käsitleda rangelt eraldi ning suunata kas valitsuse reservi või stabilisatsioonifondi, et ei tekiks survet ega ahvatlust lappida trahvirahaga eelarveauke.

Alati võib ju öelda, et pole vaja korda saata rikkumisi ning siis ei tule maksta ka trahvi. Meeles tuleb pidada aga, et lõviosa rikkujaist ei ole ohtlikud retsidivistid, kelle jaoks on seadus tühi koht. Liikluse puhul (seal määratakse enamik trahvidest) räägime me ikkagi enamasti juhuslikest rikkumistest ja tähelepanematusest. See ei ole vabandus, kuid väärib siiski mõistmist. Trahvimäärade üleüldine järsk tõus võtab politseinikult osaliselt ära võimaluse määrata süü suurusega kooskõlas olev karistus, sest õiguspraktikas lähtutakse karistust kaaludes selle maksimumi poolest. Kui praegu lähtutakse näiteks 100 eurost, siis tulevikus 250 eurost.

Tõsiseid padurikkujaid ei saa muidugi hellitada, tuleb mõelda kohustuslikule ümberõppele, sotsiaalprogrammidele, juhtimisõiguse äravõtmise laiendamisele ja nii edasi.

Eriti raskeks muutub olukord politseitöös. Kuidas peab uue korra selgitamisega hakkama saama politseiametnik? Kogu õigustatud viha suunatakse tema kui seaduse täitja peale. Menetlemine raskeneb, suureneb konfliktsus ning politsei kõrgel püsinud maine saab hoobi. Usun, et politseinikud ei ole tulnud teenistusse, et inimestelt kümnist korjata. Eesmärgiks on ikkagi kaitsta ja aidata Eesti inimesi. Trahvireformi sellisele varjuküljele ei paista keegi kõrgemal poliitilisel tasemel mõtlevat.

Palun lõpetame karistuspoliitika inetu ärakasutamise päevapoliitilistel eesmärkidel ning laseme õiguskaitseasutustel areneda inimsõbralike ja inimeste õigusi kaitsvate asutustena. Ja usaldagem ning austagem ikka vabu inimesi.