:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2010/11/05/460967t1h70ce.jpg)
Nelja aasta taguses intervjuus selgitas Peeter Oja südamevalu ühsikonnaasjade pärast lihtsalt: «Ma elan ju!» Ja oma püüdu neid asju mõjutada: «Kaua võib kannatada, et keegi midagi ei ütle?»
Vint keerati üle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõppeval nädalal Oja ütleski. Küsis Postimehe veebikolumnis ja Mihkel Raua «Kolmeraudses» seda, mida keegi pole nii valjult küsinud: mida meie, eestlased, enda kohta öelda lubame, ja kes selle eest vastutab?
Tänavu aprillis protestis lavastaja Tiit Ojasoo mõttemalli vastu, et kultuuriinimesed jäägu oma liistude juurde. Enamik on siiski jäänud.
Tollessamas intervjuus arvas Oja, et elab 90 aasta kanti. «Minu räuskamisi ja kirjatükke on veel oodata,» lisas ta. Sõnapidaja mees.