Tiina Rekand

FOTO: Postimees

280 riigiasutuse veebilehte, aga ainult 16 nendest saavad kasutada kõik ja need on kõigile ligipääsetavad. Mis see tähendab? Seda, et nendelt veebilehtedelt saavad info ühtviisi kätte nii erivajadustega inimesed kui ka kõik teised. Erivajaduse all ei mõelda siin ainult nägemis-, kuulmis- või füüsilist puuet, vaid ka vähest arvutikogemust, kehva keeleoskust või aeglast internetiühendust, samuti arvutikasutaja iga – eakust või noorust. 

Selge, et selline tulemus on väga kehv. See on sama hea, kui kõigist Eesti teedest saaks sõita vaid 995 kilomeetril (riigimaanteede pikkus on 16 584 kilomeetrit). Nii oleks Saaremaa-suurune ala teedega kaetud, ülejäänud Eesti aga üks suur läbimatu loodus. Samamoodi on kõigile ühtviisi kasutatavad veebilehed kui üks saar keset suurt veebilehtede metsa.

Mis siis, et üle kolme aasta on avalikus sektoris olnud kohustuslik luua veebilehti, mida saaksid probleemideta kasutada kõik. Ajaga ei ole midagi suurt muutunud. Viimane kokkuvõte kaks aastat tagasi näitas pea sama seisu. Meil pole veel avalikus sektoris piisavalt palju ärilist mõtlemist, kuidas saab hea veebilehega paremat teenust pakkuda ja letiteeninduse või infotelefoni arvelt kulusid kokku hoida. Otsest kasumit ju riik hea veebilehega ei tooda, pigem on avalikus sektoris isegi ülimalt kulukas ja aeganõudev sellist n-ö ideaalset veebilehte luua. IT-arendus on kallis, riigieelarve ja bürokraatlik mõtteviis seavad omad piirid, pidevat standardite järgimist peetakse keeruliseks ja pole selge, kes on üldse veebilehe kasutaja.

Lühendit WCAG (Web Content Accessibility Guidlines ehk veebi sisu juurdepääsetavussuunised) kiputakse seostama rohkem nägemispuude ja ekraanilugejaga, kuigi nägemispuudega on väike protsent kõigist puuetega inimestest. Unustatakse kõik ülejäänud, kes  oma õiguste eest ehk nii palju ja kuuldavalt ei seisa.

Vanemal inimesel, kel käsi väriseb, on päris tülikas pihta saada pisikesele nupule, et vallavalitsusele avaldust esitada. Nii ongi tal lihtsam minna juba vallamajja asju ajama. Kui värvipime ei näe, et roheliselt taustal on punane ristikene väljalogimiseks, siis ta ei hakka kohe salvavaid kommentaare kirjutama, vaid vajutab seda risti, mis ta vaatamata värvidele näeb. Kui liigituse «tavaline inimene» alla kuuluv kodanik riigiameti kodulehelt lihtsas keeles infot ei leia, siis ta uurib ja puurib ja küsib oma sõpradelt abi. E-residendid ja siin elavad välismaalased imestavad Eesti kontkesti arvestava tõlke üle riigiasutuse kodulehel, aga püüavad ikka selle nende jaoks ägeda e-riigiga hakkama saada. Neil ju sellist ei ole.

Viimasel ajal õnneks hakkavad selles veebilehtede rägastikus liikumist takistavad puud  eest kaduma ja teemärgistus paranema. Möödunud aastal valmisid eesti keeles juhised paremini kasutatavate veebilehtede loomiseks, asutati MTÜ Ligipääsetavuse foorum parema keskkonna tagamiseks, septembri lõpus alustas võrdõigusvoliniku kantselei teavituskampaaniat «SIIA SAAB», üha rohkem räägitakse universaalsest disainist. Kindel on, et tehnoloogia arengu ja elu üha rohkem veebi kolimisega kasvavad panused ligipääsetavusse. Iseasi, kuidas avalik ja erasektor selles enda jaoks kasu näeb.