Lauri Luik: miks viskame nii palju toitu prügikasti?

Lauri Luik Foto: Liis Treimann / Postimees

Kas teadsid, et igas minutis sureb maailmas 11 last nälga? ÜRO andmetel sureb alatoitumise tagajärjel igal aastal kokku ligi kuus miljonit(!) last. See tähendab, et ainuüksi selle lause lugemiseks kuluva aja jooksul kustub üks noor elu, kirjutab riigikogu liige ja toidupanga toetusrühma esimees Lauri Luik (Reformierakond).

Tänases Eestis pole näljasurm õnneks levinud, kuid pelgalt mõte lapsest, kes peab õhtul tühja kõhuga magama minema, tekitab minus noore isana õudusjudinaid. Seda enam, et samal ajal kui see laps uinub, jääb suures osas kodumajapidamistest toitu üle ning kõrvalasuva supermarketi töötaja viskab kastide viisi täiesti söögikõlbulikku toitu prügikonteinerisse.

Tihti arvatakse, et suurimateks toiduraiskajateks on restoranid ja suured jaemüügiketid, kuid see on vägagi ekslik. Hoopis meil endil tuleb peeglisse vaadata. Euroopa Komisjoni andmetel on kõige suurem mõju toidu raiskamisele majapidamistel (42%), järgnevad tootmisettevõtted (39%) ning alles seejärel toitlustusasutused (14%) ja jaemüüjad (5%).

Prantslased lähenesid probleemile neile omase revolutsioonilisusega. Möödunud kevadel keelustati seadusega ja trahvi ähvardusel toidupoodidel toidu äraviskamine: kõik, mis vähegi söögikõlbulik, peab leidma oma tee lastekodudesse, kodututeni või loomade varjupaika. Natuke pehmemal viisil on sellele kursile pööramas ka Suurbritannia ning sealt edasi on formaalselt toiduraiskamise küsimus rännanud ka Junckeri lauale.

Eesti majapidamistes visatakse aastas ära ligikaudu 63 miljoni euro väärtuses toitu (120 eurot pere kohta ehk umbes 47 kilogrammi)

Kas just prantslasliku revolutsioonilisusega, kuid ma usun, et ka Eestil on siit omajagu õppida ning riigi, jaemüügikettide ja toitlustusasutuste koostöös tuleks kokkuhoiu ja säästva kasutamise suunal tõsisemalt tööd teha. Leian, et toidu säästlikuma kasutamise temaatika tuleb seadusandluses paremini lahti kirjutada.

Kodune toiduraiskamine

Euroopa Euroopaks – seda, et toidu raiskamine on patt, peaks teadma ju iga eestlane sünnist saati. Tundub siiski, et mitte. Kui Euroopa Liidus läheb elaniku kohta raisku keskmiselt 179 kilogrammi toitu aastas, siis Eestis rändab prügikasti ELi keskmisest pea 100 kilogrammi rohkem. Samal ajal on nii palju neid, kes seda toitu hädasti vajavad!

Keskkonnaministeeriumi tellitud uuringust selgus, et Eesti majapidamistes visatakse aastas ära ligikaudu 63 miljoni euro väärtuses toitu (120 eurot pere kohta ehk umbes 47 kilogrammi). Selle eest saaks toita kõik need Eesti inimesed, kel täna toidulaual nappus. Meil on võimalik säästa 63 miljonit eurot aastas pelgalt endi harjumusi muutes.

Kes ise ei mäleta, on ilmselt kuulnud jutte sellest, kuidas 1990. aastate algul seisti leivapalukese või vorstijupi pärast tundide kaupa poesabas. Kõlab peaaegu nostalgiliselt? Seda nostalgiat ei tule kaugelt otsida – külastage talvisel ajal Narva Toidupanka ja näete, kuidas inimesed seisavad tunde leivasabas ning sealjuures lahkutakse otseses mõttes leivapalukesega, kui mitte hoopiski tühjade kätega.

Siit jõuamegi Eesti Toidupanga ja selle äärmiselt kiiduväärt tegevuseni, millest on tänaseks arenenud üle-eestiline võrgustik, mis opereerib kokku neljateistkümnes linnas. Toidupank kogub kokku kõlbliku toidu firmadelt ja eraisikutelt, kontrollib selle kvaliteeti, pakendab vajadusel ümber ning toimetab seejärel puudust kannatavate inimesteni.

Ainuüksi Tallinna Toidupank jagab iganädalaselt toidupakke 900 perele, toites seega ligi 4000 suud. Kuid need toiduportsjonid on sealjuures naeruväärselt väiksed ning veelgi kurvemaks teeb olukorra see, et Toidupanga juhi Piet Boerefijni sõnul on reaalne abivajajate hulk kümneid kordi suurem. Jõulisem ühine pingutus nii ettevõtete-organisatsioonide kui indiviidide tasandil aitaks Toidupangal ilma suurema vaevata lahendada veelgi rohkemate Eestis elavate ning korralikust toidust puudust tundvate inimeste mured.

Kodumajapidamistel on küll toidu kokkuhoiu mõttes kõige suurem roll, kuid samas on sealt kasutatava söögipoolise kättesaamine tunduvalt keerulisem kui näiteks supermarketitest või toitlustusasutustest. Siiski abiks oleks, kui pööraksime senisest enam rõhku sellele, mida ja kui palju me poest kokku ostame. Enne ostu sooritamist maksab endalt küsida, kas see kogus ikka on meile optimaalne, sest paljudest poodidest jõuab ostmata jäänud kaup ikkagi prügikasti asemel abivajajani.

Mulle meeldivad Toidupanga kampaaniad poodides, kus inimestel on võimalik osta abivajajatele vajaminevaid toiduaineid. Sellised kogumispunktid võiksid aga olla statsionaarselt kõikides suuremates kaubanduskeskustes, mitte vaid kampaaniate ajal. See aitaks katta nii mõnegi hädasoleva pere toidulaua.

Kõlblik uuele ringile

Võiks arvata, et kui mitte Eesti, siis Euroopa Liidu bürokraatiamasin on see, mis suunab söödava toidu tühja kõhu asemel täis prügikonteineritesse, kuid päris nii see pole. Näiteks ei keela toiduseadus «parim enne» tähtaja ületanud pakendatud toidu tasuta üleandmist eeldusel, et selle ohutus on tagatud ning see vastab endiselt kvaliteedinõuetele. Olgem ausad – me kõik teame, et need kuupäevad pakenditel on sageli määratud kõige pessimistlikuma prognoosi põhjal. Siin tasub siiski rõhutada, et «kõlblik kuni» tähistus on siiski konkreetne piirang!

On rida väljakutseid, millega Toidupank täna silmitsi seisab. Näiteks on alati puudu vabatahtlikest abikätest, kes aitaksid toitu komplekteerida ja inimestele jagada. Selles osas saab igaüks meist kaasa aidata. Toidupanga kodulehelt leiab huviline kogu vajaliku informatsiooni nende tegemiste kohta.

Toidupank korraldab sel aastal kolm suurt üle-eestilist toidukogumisaktsiooni. Esimene toimus aprillis, järgmine 11.-12. detsembril. Kõik vabatahtlikud on väga oodatud nendel aktsioonidel kaasa lööma.

Jätkuvalt otsib Toidupank toidukaupluste näol partnereid, kelle abiga hädas olevaid inimesi aidata. Täna on neil hea koostöö näiteks Rimi ja Prisma kauplusekettidega, kuid paljude teiste poodide ülejäägid rändavad kahjuks jätkuvalt prügikasti. Toiduaineid ei oota Toidupank vaid poodidelt: neid võivad annetada kõik inimesed ning Toidupank kannab edasi juba ise hoolt, et toit jõuaks abivajajateni. Kahtlemata on siin mõttekoht ka meie tootjatele – igas suuruses ettevõte võiks teha kindlaks, et näiteks praakpakendis end siiski toidukõlbulik söök jõuaks Toidupanga kaudu inimeseni. Vajalikku rahalist abi saavad pakkuda kõik inimesed Toidupanga toetustelefonide kaudu.

Toidupanga keskus asub Tallinnas Hipodroomi kõrval. Iga kuu makstakse riigile kuuluvale ASile Hoolekandeteenused ruumide kasutamise eest renti, mis on ühelt poolt mõistetav ja loogiline. Samas täidab Toidupanga tegevus riigi ja ühiskonna seisukohast väga olulist rolli ning seetõttu võiks rendiküsimisest loobuda. Olen vastavasisulise ettepaneku sotsiaalministrile ka teinud.

Rendiküsimus on siiski vaid üks pisike detail. Riik peaks senisest oluliselt suuremas mahus Toidupanga tegevust toetama ja seda nii rahalisest kui ka korralduslikust küljest. Oleme Riigikogu maaelukomisjoniga kavandanud kohtumise Toidupanga ja teiste asjaosalistega, kus saame tänased murekohad üle vaadata ning loodetavasti ka korda teha.

Ärgem unustagem, et tegelikult piisab mõttemaailma ja käitumisharjumuste mõningasest muutmisest nii riigi, ettevõtte kui ka indiviidi tasandil täitmaks kõik tühjad kõhud Eestis. Olgem abiks.