Andrei Kuzitškin: Eestis on parem olla töötu kui väikesepalgaline

Andrei Kuzitškin
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrei Kuzitškin
Andrei Kuzitškin Foto: Eero Vabamägi

Tahaksin jagada lugejatega oma kogemusi Eesti ellu lõimimisest. Mõistagi ei saa ma pretendeerida süvaanalüüsile, aga isiklik elukogemus ongi alati tähtsam kui statistika, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Niisiis, möödunud aasta veebruaris astusin Eesti pinnale senditagi taskus ja kavatsusega saada siin poliitiline varjupaik. Andsin dokumendid sisse politsei- ja piirivalveametisse Pärnu maanteel ja suundusin Vao pagulaskeskusse, sest raha, mille eest korterit üürida, mul polnud.

Ma olen äärmiselt tänulik keskuse töötajatele Annelile ja Janale, kes andsid endast kõik, et kodumaast ilma jäänud inimesed tunneksid end ka tagasihoidlikes oludes mugavalt. Meile korraldati pidusid, huvitavaid ekskursioone, õpetati eesti keelt. Aga polnud peamist – tegevust, mille peale kulutada tohutut hulka vaba aega.

Siis sain teada, et muuseumitöötaja olevat mu ettepaneku peale väga imestanud: mingi imelik venelane tahab tasuta töötada. See on äärmiselt kahtlane!

Ma olen harjunud töötama palju ja kaua ning kui ka olen töökohta vahetanud, siis on paus olnud ühepäevane: täna lahkusin, homme asun uues kohas tööle. Vaos aga ootas mind ees kuus kuud mittemidagitegemist.

Vabatahtlik töö

Ma üritasin vabatahtlikuna osaleda õppe- või kultuuriprojektides. Kord märkasin ekskursiooni ajal Väike-Maarja muuseumisse, et venekeelsetes tekstides on palju vigu. Tegin ettepaneku, et parandan need tasuta ära. Mulle vastati: «Jah, muidugi, suur tänu.» Läks mööda mitu kuud, aga midagi ei juhtunud. Siis sain teada, et muuseumitöötaja olevat mu ettepaneku peale väga imestanud: mingi imelik venelane tahab tasuta töötada. See on äärmiselt kahtlane!

Seda juhtus veel mitu korda: pakkusin mitmes muuseumis ja koolis oma (tasuta) teenust tekstide tõlkimisel vene keelde või venekeelsete materjalide koostamisel. Igal pool tänati mind, aga koostööst ei tulnud midagi välja. Teised pagulased nii visad ei olnud: paljud magasid Vaos õhtusöögini, siis aga vaatasid terve öö telerit või tuuritasid internetis tutvumissaitidel. Aega võis muidugi täita eesti keele õppimisega. Aga Vaos oli ainult üks õpetaja. Tunde ei olnud palju, õpetati ainult neid, kes oskasid inglise keelt. Kui aga kohale jõudis rohkem araablasi, muutusid eesti keele tunnid inglise-araabia tundideks. Aga mis peamine: mitte midagi ei tehtud pagulaste ettevalmistamiseks tööeluks.

Vao keskus. Foto:
Vao keskus. Foto: Foto: Jaanus Lensment

Mihkelsoni keskuse ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni töötajad pidasid pagulastele loenguid Eesti looduse ja ajaloo kohta, viisid ekskursioonidele, aga ei rääkinud midagi tuleviku töövõimalustest, töötu- ja haigekassa tegevusest, korteriturust.

Kuidas Eestis elada

Nii juhtuski, et poole aasta pärast sain elamisloa, sõitsin Tallinnasse, üürisin korteri ja hakkasin iseseisvalt uurima, mismoodi Eestis elada. Käisin sotsiaalkeskuses, töötukassas, politseis, linnaosavalitsuses. Kõigi nende külaskäikude järel tekkis tunne, et vastavate ametite töötajad puutusid esimest korda elus kokku pagulasega.

Kui ma küsisin, kuidas registreerida elukohta, kuidas panna end kirja perearsti juurde, kuidas vormistada dokumente perekonna küllakutsumiseks, siis töötajad mõtlesid alati pikalt ja läksid siis samuti pikaks ajaks ülemustega nõu pidama. Vastuse sain ma alati, aga mitte alati ei olnud see õige ja ma pidin neisse asutustesse uuesti tagasi minema.

Eriliselt üllatas mind töötukassa tegevus. Mul on kahekordne kõrgharidus, bioloogias ja rahvusvaheliste suhete alal, oskan inglise ja hispaania keelt. Mõtlesin naiivselt, et konsultant aitab mul tööd leida, kuid aasta jooksul ei teinud töötukassa mulle ühtegi tööpakkumist. Tunti vaid huvi, ega ma pole tööd leidnud. Sealjuures kiideti mind kogu aeg: vaat, tubli mees, otsib ise tööd!

Pool aastat pärast minu arvelevõtmist taipas konsultant viimaks, et mul kaks kõrgharidust. Tema oli aga arvanud, et ma olen ainult bioloog, seepärast polnud otsinud mulle tööd humanitaar- või meediasfääris. Muidugi, nad maksid kinni minu eesti keele kursused, mille eest ma olen väga tänulik. Aga töötutoetuse võtsid nad ometi mult ära. Selleks peab kaksteist kuud arvel olema ja iga kolmekümne päeva tagant inspektori juures käima.

Kui ma kümnendat korda endast teada andma läksin, öeldi mulle rõõmsalt, et mind on registrist maha võetud, sest ma ei olnud endast õigeks ajaks teada andnud. Mina aga sattusin lihtsalt e-riigi ohvriks. Konsultant saatis mulle iga kord kutse kohtumisele tulla e-kirjaga. Juulis kutset ei tulnud. Ma kirjutasin ise talle ja sain vastuseks, et ta on augustini puhkusel. Ma ei hakanud kutset ära ootama, vaid läksin ise kohale ja siis saingi teada «rõõmusõnumi».

Muretu elu

Töötukassa. Foto:
Töötukassa. Foto: Foto: Toomas Huik

Katsed oma «staaži» taastada jäid edutuks. Nägin pealt, kuidas konsultandi ees istus neiu, kes samuti oli arvelt maha võetud. Põhjus: neiu viibis Inglismaal ega saanud õigeks ajaks kohale tulla. Ma käisin iga päev töötukassa hoonest mööda, mitte ei puhanud Inglismaal. Aga sellest hoolimata võrdsustati mind rännuhimulistega…

Hiljem tegid kogenud inimesed sotsiaalkeskuses mulle selgeks, et ma olen loll ega saa aru, kui suur õnn on mulle sülle langenud. Just nii mulle öeldigi: «Andrjuša! Ära kiirusta tööd otsima, sul on ees kaks aastat muretut elu.» Nad rääkisid toona, et pooled Eesti töötutest on fiktiivsed.

Arvestage ise: kui on kolmeliikmeline pere ning pereisa ja -ema on end töötuna arvele võtnud, siis maksab Tallinna linn toimetulekutoetust kuni 400 eurot üle 33-ruutmeetrise üldpinnaga eluruumi üürimiseks, toetab kommunaalkulude maksmisel, samuti lisandub tervisekindlustus ja lisaks saab soodustust ravimite ostmisel, toetatakse esmatarbekaupade hankimisel ning iga kuu kindel summa toimetulekutoetust. Jääb veel vaid üle leida tööandja, kes maksaks ümbrikupalka nii 500–600 eurot. Kui ka veel naine saab ümbrikus 300–400 eurot tekstide toimetamise eest, siis on töötu elu Eestis juba igati normaalne.

Tallinnas on pealegi veel transport tasuta ning nii rahvapensioniga vanur kui ka miljonär Ossinovski võivad ühtmoodi nautida tasuta sõitu. Lihtsalt imeline sotsiaalne õiglus! Aga kui saada ametlikult palka nii, et see ületab 272 euro võrra eluasemekulusid, siis kaovad kohe paljud soodustused.

Varimajandus

Selline süsteem õhutab Eestis varimajanduse kasvu. Inimesed püüavad kogu väest oma tulu varjata või väiksemana näidata. Eriti annab see tunda korteriturul. Kui ma korterit otsisin, oli pakkumisi palju. Aga niipea, kui soovisin sõlmida ametliku üürilepingu, öeldi kohe ära.

Statistika kõneleb paljutki: kümnest eluasemeomanikust oli ainult üks nõus sõlmima ametliku üürilepingu. Ma olen nendega palju suhelnud. Üks proua rääkis, et töötab lapsehoidjana Rootsis, aga peab iga kuu Eestisse sõitma, et end töötukassas näidata ja saada toetust sellele eluasemele, mida ta välja üürib. Loomulikult ilma ametliku lepinguta. Tööandja sõlmib iga aasta prouaga ametliku lepingu, aga siis vallandab ta, et naine saaks end Eestis jälle töötuna arvele võtta. Eriti huvitav on siinkohal, et proua töötas ise kunagi töötukassas, kus üks klient olla talle õpetanud, kuidas töötustaatusest kasu saada. Kui ta koondati, kasutas ta õpetussõnad kohe ära.

Ma muidugi küsisin tema käest, kas töötukassas ka sellistest trikkidest teatakse. Vestluskaaslane puhkes naerma: loomulikult teatakse. Neile on aga kasulik, et Eesti ametlik töötus püsiks kümne protsendi juures, sest siis jagub kõigile konsultantidele tööd. Kui töötuid vähemaks jääb, väheneb ka töötukassa töötajate arv.

Jah, võib-olla ma olen siis loll, aga ma ei taha neid mänge mängida. Ma läksin tööle.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta ühes Tallinna keeltekoolis õpetajana. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles