Postimees 1926.aastal: Norra karsklaste lootus rahvahääletusel

Alkoholi keeluseaduse vastased on Norras rahvahääletusel 55 protsenti kõigist äraantud häältest omale saanud, keeluseaduse poolehoidjad 45 protsenti. See on alkoholisõbralikud mehed ja lehed mitmel pool juubeldama pannud.

Ei ole küll Eestis, kus igapäev liia joomise üle kaebusi kuulda, niikaugele mindud, kuid siiski tundub nii poolsalajast mõnulemist mõnes lehes. Nii paneb üks Tallinna leht oma sellekohasele artiklile paljuütleva pealkirja «Norra rahva sõna. Keeluseaduse vastu». Muidugi tuleb siin lugejal mõelda juure, et «rahva hääl on jumala hääl». Leht kõneleb küll ka veidi survest, mis Norra peale väljastpoolt veinimaad avaldanud, kuid tuleb oma vaatluses arvamisele, et Norras «jõuti otsusele, et keeluseaduse praktiline ja moraalne mõju minimaalseks kujunes. Lopsakas salakaubavedu, mis nii maal kui merel hiilgavalt organiseeritud oli, võimaldas igal norralasel juua, mida ta soovis. Vahe seisis ainult selles, et hind kallim ja kvaliteet halvem oli.» Nii siis kujutatakse asja nii, et keeluseadus täitsa kõlbmatu ja siit edasi ei puudu palju, et ka kõik karskuse püüded suured asjad ei ole.

Oleks täieline eksitus arvata, et Norra rahvahääletus surmahoop on karskusepüüetele. Juba «Postimehe» laupäevases numbris on Eesti karsklaste eestvõtja V.Ernits arvustiku-materjali varal tõendanud, et keeluseaduse tagajärjed Norras mitte nii «minimaalsed» ei olnud, nagu seda Tallinna leht oma lugejatele ette kujutab.

Kui Norras 1874.a., kus keeluseadust ei olnud, iga inimese hinge peale aastas 4 ½ liitrit puhast alkoholi ära joodi ja 1924.a. keeluseaduse ajal ainult üks kümnendik liitrit, siis ei ole tagajärg mitte minimaalne, vaid otse suurepäraline olnud.

26.10.1926