Jaak Jõerüüt: Annuška ja vahva sõdur Švejk põgenikekriisi lahendamas

Jaak Jõerüüt Foto: Peeter Langovits

Kas põgenikekriis muudab Euroopat? Kuidas? Kolumnist Jaak Jõerüüt manab praeguse aja metafoorina meie ette unenäolise segaduse: väikese inimese vaate suurele ajale ja küsimuse, kas oleme võimelised hoomama, mida kõike väikesed käivitavad sündmused endaga kaasa toovad.  

Ma nägin und. Just nii, nagu kunagi mõned eesti mehed ühes Kuku raadio vihkamisetunnis. Tegevus toimus sõjaväe garnisoni haigemajas, kuhu saabus kõhnu ja näljaseid simulante vaatama keegi paruniproua. Kõlasid laused nagu «Ma kõik tseitungist lugema, ma theile süüa tooma, paberossid tooma, kombud tooma». Headtegev daam kohendas õlgedega täidetud patja voodis lamaja selja taga, olles kindlal arvamisel, et nii tuleb toimida haigete kangelastega. Kõrgeauline proua laotas laiali kingitusi. Kaherealine hambahari pealkirjaga «Viribus unitis» ehk «ühisel jõul», maniküüritarvete karp, valge hüatsint poti sees, luksuslikus köites raamat «Pildikesi meie keisri elust», kolm pudelit tervenejate veini ja kaks karpi sigarette.

Mõistsin, et näen elustunud stseene Švejki-raamatust. Unenäolise kiirusega jõudsime leheküljelt 79 leheküljele 545, palati asemel oli vaksaliperroon ja kuulda oli kellegi magusat häält: «Õnnistagu jumal teie tääke, et nad tungiksid sügavale teie vaenlaste makku! Juhtigu kõigeväelisem valitseja suurtükiväe tuld otse vaenlase staapide peale!» Korraks tundus mulle, et Budapesti asemel on perrooni sildile kirjutatud Aleppo või hoopis midagi muud, kirillitsas. Siis saabusid kaks vanaldast daami, kes kõndisid sõdurite (st endiste simulantide) rivi eest läbi ja patsutasid mõnda põsele. Neist jäi maha sõdurile paslik kingitus – karbikesed lõhnavate suupastillidega, kolme mehe kohta viis pastilli. Stseen järgnes stseenile, üks unenäolisem kui teine, ja ma nägin, et sõda on tõesti üks vahva värk, sellest saavad peaaegu kõik oma rahulduse kätte, välja arvatud mõned virisevad sõdurid, kelle kotist pool küpsekana ära on varastatud, ja mõned nurisevad põgenikud, kes on keisritele ja kindralitele jalgu jäänud.

Unenäolise kiirusega vahetus kaootiline olukord mugavuse ja korra vastu – ma leidsin end istumas tugitoolis, käes kummaline ajaleht, kuhu oli trükitud ainult pealkirjad: «Võtame kõik vastu!», «Euroopa Liit plaanib saata välja kuni 400 000 migranti», «Eestlane, vaheta oma vana rass uue ja ägedama vastu!», «Põgenikele jalaga äsanud Ungari ajakirjanik plaanib putkata Venemaale ja anda hoobi saanu kohtusse», «Tänavu saabub Rootsi 30 000 saatjata lapspõgenikku». Ja nii edasi, lõputult, ega artiklid polekski ära mahtunud.

Paruniproua oli ka mind simulandiks pidanud, avastasin lauakeselt avatud pudeli tervenejate veini ja selle kõrval täis kallatud klaasi.

Selja taga olevast raadiost hakkas äkki sügav bassihääl lugema mulle tundmatut teksti. Oli justkui kadunud sovetiimpeeriumi kadunud raadioheeroldi Juri Levitani moodi, aga siiski mitte. See oli vana prantsuse keel, Nostradamuse kuulsad katräänid, milles peituvate tulevikuennustuste lahtimuukimisega on juba viissada aastat edutult tegeldud. Unes sain keelest sajaprotsendiliselt aru, aga sisu jäi endiselt hämaraks. Araablased tulevad Euroopasse, Saksamaa on kõiges süüdi, selge see. Aga mis edasi?

Rahulikku süvenemist segas midagi agressiivset. Nähtamatu käsi riputas mu ette unenäoseinale ekraani, videoklipis hakkasid marssima vihased tõmmud lõunamaa-mehed, kohatud villased kootud mütsid peas. Maastik ja majad meenutasid Soomet, aga võis ka Rootsi olla. Mehed olid räsitud väljanägemisega, kuid, nagu ütleb rahvasuu, «täkku täis». Ehmunud kohalikke ei loopinud nad mitte lõhnapastillide või kaherealiste hambaharjade, vaid lihapallide ja keedetud kartulitega.

Protestimarss lõppes sama kiiresti, kui oli alanud, ja ma leidsin end jälle tugitoolist. Miskipärast hõljus see õhus. Uurisin nutitahvlilt mingit portaali: «...eestlased ei räägi üldiselt kätega; nii mehed kui naised käivad tavaliselt tööl; pikka juttu, mis kuhugi ei näi jõudvat, peetakse aja raiskamiseks; ühised mees- ja naistuttavad võivad teineteist külla kutsuda.» Et see on eluabiõpik põgenikele, sain aru, aga viimane, arusaamatu lause tegi vihaseks.

Protestihoog realiseerub unes kiiresti ja ma leidsin end kusagilt mujalt. See võis olla München, aga ka suvaline küla Serbias. Kõikjal marssisid süngete inimeste leegionid, aga kuhu ja kust, see polnud teada.

Ootamatult ilmus rahva kohale õhus lendlev võitlusliku olekuga naine, Kalašnikovi automaat rihmaga üle õla ja napi T-särgi rinnal nimi: sõjakorrespondent Darja Aslamova. Lennates pidas ta loengut. «Imelik,» mõtlesin unes kohatult loogiliselt, «liikuv inimmass ei ole ju mingi auditoorium, üks kuuleb ühte, teine teist lauset, aga kes pildi päeva lõpuks kokku paneb?» Tuul kandis osa sõnu ka minu kõrvust minema, läbisegi kõlasid fraasid nagu «Sionistide kongress», «Vene tanke tervitatakse lilledega, sest varsti päästab Venemaa Euroopa», «Aafrika, see on tuleviku paradiis», «Aga kes tegelikult on põgenikelaviini liikuma pannud?», «Euroopa okupeerivad islamistid ja USA», «Suure rahvaste rändamise salajased sponsorid», «Sõda, see märgib sammuvat messiast».

Aga bassihääl kostis jälle selja tagant, olin uuesti tugitoolis, raadio mängis. Hääl ütles sügava etteheitega: «Mitte Darja, vaid Annuška! Annuška ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis selle ka maha pillata. Nii et koosolek jääb ära.» 

Ma taipasin lõpuks, Annuška on jälle õli välja kallanud, midagi ei ole enam võimalik muuta, see on see Bulgakovi raamat, millele soomlased panid peakirjaks «Kurat saabub Moskvasse».

Ma ärkasin. Ka tegelikult tugitoolis.

Kuid «Meistri ja Margarita» asemel oli mul käes itaalia filosoofi Giorgio Agambeni raamat:

«Oluline on, et rahvusriigi juba peatumatus languses ja traditsiooniliste õiguslik-poliitiliste kategooriate üldises korrosioonis on põgenik võib-olla ainus mõeldav rahvast kehastav figuur meie ajal. Ja vähemalt seni, kuni rahvusriigi ja selle suveräänsuse lahustumine pole lõpule jõudnud, on ta ka ainus kategooria, mille kaudu saab täna aimata tulevase poliitilise kogukonna vorme ja piire /.../ kuivõrd põgenik lööb paigast riigi-rahvuse-territooriumi vana kolmainsuse, tasub seda pealtnäha marginaalset tegelast pidada meie ajaloo keskseks figuuriks. Parem on mitte unustada, et esimesed laagrid ehitati Euroopasse kui põgenike kontrollimise kohad, ning et järgnevus «interneerimislaagrid – kontsentratsioonilaagrid – hävituslaagrid» kujutab endast täiesti reaalset põlvnemist. /…/ See, millega tööstusriigid täna silmitsi seisavad, on püsivalt resideeriv mittekodanike mass, kes ei saa ega taha olla ei naturaliseeritud ega repatrieeritud. /…/ Kui inimese õigused pole enam kodaniku õigused, on inimene tõepoolest püha, sacer selles tähenduses, mis sel sõnal oli arhailises rooma õiguses: surmale määratud.»

Vaatasin raamatu tagant andmeid: essee «Teispool inimõigusi» on kirjutatud 1993. aastal.