Juhan Kivirähk

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

Sotsioloog Juhan Kivirähk kirjutab, et kui Keskerakond armastab kiidelda, et on kõige demokraatlikum erakond, kuna erakonna juhi kohale on mitu kandidaati, siis erakonna siseselt süüdistatakse iga Savisaare kõrvale üles seatud kandidaati erakonna lõhestamises.

Kõrvaltvaatajale torkab selgelt silma vastuolu Keskerakonna väljapoole suunatud ja erakonna sise-elus valitsevate seisukohtade vahel. Kui Keskerakond armastab kiidelda, et neil on kõige demokraatlikum erakond, kus erakonna juhi kohale on mitu kandidaati (erinevalt Reformierakonnast, keda kritiseeriti selle eest, et erakonna juhiks kandideeris ainult Taavi Rõivas), siis erakonna siseselt süüdistatakse iga Savisaare kõrvale üles seatud kandidaati ei vähemas ega rohkemas kui erakonna lõhestamises.

Mäletan nelja aasta eest ajalehtedes Kesknädal ja Pealinn ning Tallinna Televisioonis vallandunud sopaloopimist Jüri Ratase pihta, kui viimane julges oma kandidatuuri Edgar Savisaare kõrvale üles seada. Et ta sellele laimukampaaniale vaatamata kogus üle 40 protsendi erakonnakaaslaste toetuse, on märkimisväärne saavutus!

Kas tõesti tabab sarnane saatus nüüd ka Kadri Simsonit, kelle teeneid Keskerakonna edukas toimimises (sealhulgas ka erakonna esimehe pikaajalise haiguse ajal) on raske üle hinnata? Mõnede juhtivate keskerakondlaste (nagu näiteks Yana Toom) väidetest jääb mulje, et erakonna esimeheks tohiks kandideerida vaid isik, kellel on ette näidata Edgar Savisaarega võrreldav valimistulemus. Selle loogika kohaseks muutuks erakonna juhtimises igasuguste uuenduste läbiviimine võimatuks, sest ei Kadri Simson ega ka Yana Toom ise ei hakka veel nähtavas tulevikus kunagi koguma nii suurt häältesaaki, kui on saanud Savisaar. Kuid nii Simson kui ka mitmed teised nooremad ja tarmukamad keskerakondlased võiksid kindlasti olla edukad erakonna kui organisatsiooni juhtimisel, olles võib-olla isegi võimelised partei praegusest isolatsioonist välja tooma ja teiste erakondadega sisulist koostööd tegema.

Toom kritiseerib Simsonit ka seepärast, et too väidetavalt vene valijaid kõnetada ei suuda. Kadri Simson ei pea ju sugugi ainuisikuliselt kõiki Keskerakonnale antavaid hääli valimistel kokku korjama – vene valijate «kõnetamiseks» on olemas ju terve plejaad venelastest keskerakonna poliitikuid. Ka Savisaarel ei keelaks ju miski ka edaspidi valimistel kandideerida.

Üldse paistab küsimus «kelle poolt hääletab pärast Savisaare lahkumist vene valija» minu jaoks ületähtsustatuna. Kelle poolt neil võiks siis veel olla soov hääletada kui mitte Keskerakonna? Ei hakka nad ju ometi hääletama IRL-i või EKRE või Vabaerakonna poolt pelgalt sellepärast, et Savisaar enam erakonda ei juhi! Need, kes tõepoolest ilma Savisaare juhtimiseta Keskerakonna olemasolu ei tunnista, jätaksid tulevikus pigem oma eelistuse hoopis andmata. Ja nende osakaal ei ole kodanike hulgas kindlasti kuigi märkimisväärne.

Keskerakonna jaoks ei ole eksistentsiaalseks küsimuseks mitte see, kuidas võita veelgi suuremat poolehoidu venekeelsete valijate seas, vaid hoopis see, kuidas saavutada ka eestikeelsete valijate suuremat sümpaatiat. Ilma selleta järgmisi riigikogu valimisi ei võideta. Ja selle eesmärgi saavutamiseks oleks Kadri Simsoni kandidatuuri aktsepteerimine ning tsiviliseeritult kulgev erakonnasisene valimisvõitlus vältimatult vajalik.

Minu jaoks jääb küll arusaamatuks Keskerakonna ennasthävitav käitumine Savisaare võimalikke konkurente elimineerida püüdes, selle asemel, et tugevama erakonna nimel koostööd teha ning kasutada erakonna kogu potentsiaali parimal võimalikul viisil. Need aktsioonid, mida on Ida-Virumaal ette võtmas Yana Toom, ei ole kindlasti Keskerakonna pikaajalistes huvides. Aga võib-olla kardab Toom seda, et erakonna esimehe kohast ilma jäänuna võtaks Savisaar tema asemel koha sisse Euroopa Parlamendis?