/nginx/o/2015/11/12/4693399t1h2758.jpg)
/nginx/o/2015/10/23/4625145t1hb06e.jpg)
Täna ilmus Eesti Päevalehes ühe uuringu kohta refereering, kus pealkirja järgi olevat tõestatud, et homofoobia on psüühikahäire. Seda teadusuuring aga tegelikult ei väitnud, kirjutab filosoof Holger Kiik.
Holger Kiik: valeväited homofoobia kohta ei aita kaasa sallivuse kasvule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks sellele ei usu ma, et kellegi psüühiliselt häirituks sildistamine suudab muuta tema suhtumist teistesse inimestesse paremaks või aitab kaasa edukale arutelule. See aga oli tõenäoliselt artikli eesmärk. Täpsustan mõlemat väidet.
Väär lihtsustus
Esiteks on piinlik teaduskirjanduse väärtõlgendamine vastavalt oma soovidele. See rida võiks jääda petturitest soolapuhujatele, kui üldse kellelegi, mitte ühiskondlikele aktivistidele. Teadusartikkel mainis, et leiti seoseid psühhotismi ja ebaküpsete kaitsemehhanismide ning homofoobse suhtumise esinemise vahel. EPL-i autor aga üldistas asja lihtsaks: «homofoobia on psüühikahäire».
Teadusartiklis toodi välja ka teistsuguste psüühiliste omaduste nagu neurootiliste kaitsemehhanismide ja depressiivsete sümptomite seos homofoobia puudumisega. Analoogselt oleks võinud seega mõni inimene väärtõlgendada, et «seksuaalvähemuste sallimine on psüühikahäire». Ka see poleks aga olnud teadusartikli sisu adekvaatne edasiandmine, kuivõrd mingi faktori oluline ennustav väärtus ei tähenda samasust.
Psüühikahäirete diagnoosiga lihtsustatud ringikäimine kellegi alandamiseks stigmatiseerib vaimse tervise probleeme.
Teise kriitilise seisukoha juurde jõudes: psüühikahäirete diagnoosiga lihtsustatud ringikäimine, mille eesmärgiks on kellegi alandamine, stigmatiseerib vaimse tervise probleeme. Selline tegevus töötab vastu paljude tublide inimeste missioonile võidelda häbi vastu sellistest muredest avalikult rääkimisel (nt vaimse tervise portaal Peaasi.ee). Nii depressioon, ärevushäired kui krooniline bronhiit vajavad kõik adekvaatset kohtlemist, mitte häbistamist.
Olles ise igipõline ja sirgeselgne tolerast, rikkudes alati korraks peo, kui keegi hakkab homofoobset anekdooti rääkima, või kasutab seksuaalvähemuste nimetusi alandavas tähenduses, toetades kooseluseadust jne, tekib mul siiski küsimus. Kui mitut inimest paneks mingis küsimuses ümber mõtlema, või asju teistmoodi nägema see, kui keegi väidab, et nende arvamus viitab psüühilisele häiritusele? Kui palju see aitab kaasa valmisolekule oma vaateid muuta? Kas ei tekita selline väide hoopis seksuaalvähemuste suhtes vaenulikel inimestel veel suuremat veendumust, et kogu see «homovärk» on üks üleilmne vandenõu nende vastu, või et «sallivad inimesed on ju kõige ebasallivamad» jmt? Kas see ei kinnista rindejooni ja süvenda kaevikuid?
Hea kavatsus, valed vahendid
Mulle paistab, et too Eesti Päevalehe artikkel on ehe näide katsest sallivust suurendada, mõjub see aga tõenäoliselt vastupidiselt soovitule. Ma leian, et meie – need ennast sõbralikuks pidavad inimesed – võiksime mitte laskuda alandamisse ning kellegi pealiskaudselt «psüühiliselt häirituks» liigitamisse, isegi kui see võib mõnus tunduda. Las see rida jääda kellelegi teisele, kes hetkel paremini ja avatumalt arutleda ei suuda või ei julge. Meie võiksime olla suuremeelsed ning mitte süvendada lõhet Eesti ühiskonnas.
Lõpetuseks pean möönma, et minul heterona on palju mugavam ja lihtsam sellist sõbralikkust ja suuremeelsust kuulutada kui kellelgi, kes on kannatanud füüsilise või psühholoogilise vägivalla all oma seksuaalse orientatsiooni tõttu. Kes peab taluma, et sõna «pede» kasutatakse sõimusõnana, või tajuma, et tal on ohtlik oma armastatul käest kinni hoida. Kellelegi, kes ei saanud õnnetuse korral haiglas oma armastatut külastada. Või kellelgi, kes aeg-ajalt varjab seda, kes ta on. Kes ei saa veel oma partneriga seaduse silmis kooselu registreerida.
Saan aru inimestest, kes tunnevad, et pärast kõiki solvanguid, kannatusi ja diskrimineerimist on neil on moraalne õigus olla samuti ebaviisakas ja ebatäpne, et neil pole kohustust pöörata üllalt teine põsk, et neilt ei saa nõuda viisaka arutelu eest vastutamist, kui teine pool tihti ei suhtu neisse elementaarsegi lugupidamisega.
Seda täielikult tunnistades kutsun siiski üles julgelt, siiralt ja avatult oma arvamuse eest seismist, mitte teiste alandamispüüetesse laskumist. Asjaolu, kas tunnustatud vaimsete häirete käsiraamatutes nagu DSM 5 esineb või puudub kirje «homofoobia», ei mõjuta seda, et ma edaspidigi homofoobset ja muud diskrimineerivat suhtumist-käitumist argumenteeritult ja kindlameelselt kritiseerida kavatsen ning et ma inimesi avatusele ja sõbralikkusele üles kutsun.