Nils Niitra

FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Käes on hingedeaeg ja sestap vestlesin folklorist Marju Kõivupuuga matusetraditsioonide muutumisest. Kõivupuu rääkis traagilisest liiklusõnnetusest, mida ta Tallinnas sattus pealt nägema. Kohapeal viibinud lapsed arvasid heaks teha koos laibaga selfisid.

Olen ise sattunud nägema surnud inimest väljaspool kirstu ühe korra ja see ei olnud midagi meeldivat. Üldiselt on aga pigem nii, et minu põlvkond saadab inimesi haiglasse, hooldushaiglasse või hooldekodusse, kus nad ka surevad.

Veel 1990. aastatel oli ajakirjanikel võimalik sündmuskohal vahetult surnuid näha, filmida ja pildistada, nüüd hoiab politsei nad targu eemale. Surnuid ja suremist ei näe päriselus ega meedias. Üldjuhul ei võeta enam lapsi matustele kaasa, et mitte noort hinge traumeerida.

Küll aga on surm vägagi kohal virtuaalmaailmas ning filmides, kus vägivalla ja verega ei koonerdata. Kui noor inimene tapab arvutimängus kolli, siis ega see koll päriselt ei sure. Kolle tuleb aina juurde ja neid peab tapma, mängijal endal on aga üheksa elu nagu kassil.

Kui päriselt suremine on kadumas palatisirmi taha ja mängult suremine vohab kõikjal, tekib paratamatult küsimus, kas virtuaalne surm ei hakka mõjutama arusaamu pärissurmast? Kas end autoga vastu puud surnuks sõitvad noored üldse aduvad, et nad on päriselt surelikud? Või kas koolis inimesi tappev noor mõistab, et tegu pole arvutimänguga ja tema teod on parandamatud ning lõplikud?

Loomulikult on paljude noortega juhtuvate õnnetuste põhjuseks vanusega seonduv riskikäitumine, aga ehk süvendab seda nihestunud usk enda surematusse või vähemasti suutmatus enda surelikkust teadvustada? Kui see on tõepoolest nii, siis järelikult tuleks hakata inimestele uuesti pärissurma näitama.

Kui umbjoobes noormees sõitis Rannu vallas surnuks enda, sõbra ja kaks alaealist tütarlast, nägin kohalikus bussipaviljonis istumas väga ehmunud näoga noori inimesi. Ja saidki päriselt surma! Aga ehk olnuks profülaktilisem pildistada autojuhi deformeerunud surnukeha ja näidata seda kõigile – vaadake, selline näeb välja inimene siis, kui ta põrutab lehmarajal ulmelise kiirusega vastu jämedat mändi.

Koolis võiks rääkida põhjalikult surmast ja suremisest, ajakirjanikele võikski teatud juhtudel anda taas võimaluse laipu filmida või pildistada. Miks mitte korraldada lastele surelikkuse teadvustamiseks ekskursioone surnukuuri või näidata lahkamist?

Selleks et tekiks aukartus elu ees, peab inimene teadvustama enda surelikkust. Pea liiva alla peitmine ei päästa kedagi surmast, surm saab meid varem või hiljem ikka kätte. Kui aga surelikkuse ignoreerimine toob kaasa surmade hulga kasvu, aitaks surmakoolitus probleemile lahenduse leida.