Esimese kooliastme õpilased peaksid valdava osa õpitavast omandama tundides, seepärast on õpetaja õpetamisstiil ja tunnis tehtav väga tähtsad. Lisaks ulatub õpetaja tegevuse mõju klassiruumist ja tunnist palju kaugemale − koduse õppimise ja lastevanemateni, kirjutab Tallinna Ülikooli dotsent Inge Timoštšuk Õpetajate Lehes.
Koduse õppetöö koormuse uuringust selgus, et teise klassi õpilased, kelle õpetaja toetas tunnis tugevalt nende iseseisvust, vajasid ka kodutööde puhul vähem abi. Sellised õpetajad toetavad õpilaste sisemist õpimotivatsiooni, kasutavad inforikast ja täpset keelt ning aktsepteerivad õppijate tundeid, sh õppimise käigus tekkivaid negatiivseid emotsioone.
Õpetamisstiililt kontrollivamate, paindlikkust ja laste initsiatiivi ning eripäraseid reaktsioone vähem sallivate ning peamiselt väliste motivaatoritega – hinnete vm ergutusvahenditega – lapsi mõjutavate õpetajate õpilased vajasid kodutöödes enam tuge.
Mis ülesanded koju anda?
Asjatundliku abi andmine on vanematele sageli probleem, vahel suisa võimatu, näiteks ei võimalda seda vanemate töögraafik või tekib raskusi koduste ülesannete sisu mõistmisel. Ülesande sisu täpse mõistmise probleemid on väga levinud.
Üldiselt arvatakse, et koduseks tööks võiks jääda tunnis omandatud teadmiste kordamine või õpitud oskuste harjutamine. Nii arvavad ka õpetajad ise. Sellisel juhul on õppija iseseisvalt võimeline ülesandega tegelema ja lisaselgitusi ning abi üldjuhul ei vaja.
Samas selgub, et sageli kasutatakse koduseid töid hoopis tunnis poolelijäänu lõpetamiseks. Õpetajad küll enamasti teavad, et nii pole hea, aga põhjendavad sellist tegevust ajanappuse ja õppeprogrammi ülekoormatusega.
Paratamatult tõstab tunnis poolelijäänu iseseisev õppimine koduste õppetööde mahtu just neil õpilastel, kes tunnis aeglasemalt õpivad, ehk kodus peavad rohkem aega kulutama vähem edukad õppijad. See on mõneti küll paratamatu – enamasti teeb harjutamine meistriks ja kokkuvõttes võib see mõnele lapsele akadeemilise edukuse mõttes kasulikuks osutuda.
Samas pole õpilastel sageli lihtne meenutada, milline tegevus (nt õpetaja lisaselgitus) konkreetsele ülesandele eelnes või järgnes. See on eriti raske siis, kui õpetaja ei toeta õpilaste iseseisvust õppimisel, ei virguta lapsi kaasa mõtlema ega kontrolli pidevalt, kuidas nad tegevust mõistavad.
Siis ei saa ka vanem last aidata, sest tema teab tunnis toimuvast lapse vaatevinklist ja tema mälule toetudes. Kui mälule pole muud olulist tuge kui ülesande number või töökäsk e-koolis või päevikus, võtab koduse õppimise sisuline alustamine aega ja seda tajutakse lisakoormusena. Nii kulub põhienergia hoopis vajaliku taustinfo hankimisele, mitte ülesande sisuga tegelemisele.
Niisiis pole pooleli jäänud tunnitegevuse jätkamine kõige efektiivsem viis koduseks õppimiseks. Probleeme tekib ka lihtsamate õpikus või töövihikus toodud kordamisülesannete või harjutustega. Needki on otseselt seotud eelnevalt õpitu või tehtuga ning on seega samuti teatud määral kontekstispetsiifilised.
Eel- ja järeltegevused
Õpilaste autonoomiat toetav õpetaja teab ja oskab ka lastele põhjendada, millist lisainfot või eelteadmist ülesande täitmiseks vaja on ning kust seda hankida. Lisaks selgitab iseseisvat õppimist toetav õpetaja, et paljudel ülesannetel võib teatud tingimustel olla mitu õiget vastust ja oluline on osata oma vastust põhjendada.
Nii kaob hirm eksida ja vajadus koos vanematega nuputada, milline on õpetaja eeldatav õige vastus. Seega peaks iseseisvat õppimist toetav õpetaja kodused tööd alati sisse juhatama, siduma õpilastele mõistetavalt eelnevalt õpituga ja võtma hiljem iga kodutöö sisuliselt kokku.
Praegu pole sellised kodutööde eel- ja järeltegevused tundides valdavad. Üldiselt pole tavaks kodutöid sisuliselt sisse juhatada või tehakse seda põgusalt, minuti või paari jooksul. Kodutööde kokkuvõtted piirduvad valdavalt tööde soorituse kontrolliga (tehtud või mitte tehtud) ja kodutöid kogutakse ka hindamiseks või hinnatakse suulisi vastuseid. Enamasti ei kesta tunnis antav tagasiside kodutöödele üle mõne minuti.
Õppematerjalide roll
Õpetajad, kelle õpetamisstiil toetab õppijate autonoomiat, on meisterlikumad ka kodutööde juhendamisel. Nad annavad lastele tagasisidet nende tugevuste ja nõrkuste ning õppimise kohta. Seetõttu kujunevad iseseisval õppijal teadmised oma õpistiilidest ja strateegiatest, ta läheneb ülesannetele aktiivselt, on valmis võtma riske ning arutlema lahenduskäikude üle. Sellised lapsed oskavad vajadusel vanematelt ka täpsemat ning vähem koormavat abi paluda.
Kuigi autonoomiat toetava õpetamisstiiliga õpetaja õpilased kodutöödes abi enamasti ei vaja, esineb ka erandeid, mis on tingitud muust kui õpetaja õpetamisstiilist. Näiteks on teise klassi õpilaste vanemate hinnangul kõige enam abistamist vaja matemaatikas. Välja tuuakse kirjalike tööjuhiste mitmeti mõistetavust ja vastuolulise info esinemist õppematerjalides. Tõenäoliselt on õppematerjalidega esinevaid probleeme enamgi ja see võiks olla üks teema, mida õpetajad lastevanematega koos sisuliselt arutada saaksid.
Väikeses ja paindlikus riigis võiks õppematerjalide täiendamise ja täpsustamise ettepanekute tegemine olla kõigi asjaosaliste, nii õpetajate kui ka lapsevanemate loomulik tegevus. Sellise probleemiga tegelemise tava juurutamine ja kodutööde teemalised arutelud lapsevanematega võiks vanematele praktilist tuge pakkuda ning aidata kaasa õpetajate kuvandi professionaliseerumisele.