Aro Velmet: alternatiiv Gunnar Oki haamrile

Aro Velmet Foto: Hea Kodanik

Investeerimispankur Gunnar Oki koostatud Eesti kõrghariduse tulevikku visandav raport üllatab lugejat kaks korda: kõigepealt oma ootamatult laiahaardelise arusaamaga kõrghariduse eesmärgist ning seejärel oma masendavalt kasina tööriistavalikuga nende eesmärkide saavutamiseks, kirjutab New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant Aro Velmet Õpetajate Lehes.

Okk kirjutab, et tänapäeva ülikoolid peaksid «aktiivselt ümbritsevat keskkonda ja ühiskonda mõjutama ja arendama». Akadeemia peaks järgima põhiseaduse kuulsat preambulit «tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade», jagama oma teadmisi ühiskonnaga ja osalema avalikus arutelus. Need kõik on eesmärgipüstitused, millega on väga raske mitte nõustuda.

Tegelikud soovitused

Ent kui vaadata Oki raporti tegelikke soovitusi, siis paistab seal vastu üks teine loogika. Okk soovitab uurida, kui paljude õppekavade lõpetajad on aasta pärast kraadi saamist leidnud erialast tööd, ja vähendada vastuvõttu erialadel, mille järele on tööjõuturul nõudlus väike; koondada dubleerivaid õppekavu, et suurendada efektiivsust; ühendada kõrgkoole, et vähendada administratiivkulusid; asendada tasuta kõrgharidus koolituslepingute süsteemiga; luua ülikoolide teadustöö turundamiseks ühtne turundusettevõte.

Need on soovitused, mis tunduksid asjakohased, kui Gunnar Okk oleks AS Eesti Ülikool tegevdirektor, ent millel on vähe pistmist visiooniga ühiskonda arendavast teadmisteveskist. Oki nägemuses on kõrgharidus erahüve, mida on võimalik mõõta ja arendada nagu kõiki teisi erahüvesidki – näiteks kortereid või aiapäkapikke – turuseadustest lähtuvalt. Kangesti tekib tunne, et Oki raporti puhul on tegemist klassikalise olukorraga, kus inimesele, kelle ainus tööriist on haamer, paistavad kõik probleemid naelakujulised.

Käsitledes kõrgharidust a priori erahüvena, on võetud avalikkuse käest võimalus pidada debatti, millest kõrgharidusreform peaks algama. Selleks on küsimus: mil määral on kõrgharidus avalik ja mil määral erahüve?

Majandusteadlased eristavad neid kahte kategooriat väga selgete kriteeriumite põhjal. Avalikud hüved eristuvad turuseaduste järgi toimivatest erahüvedest kahes punktis. Esiteks, nad ei ole välistavad – avalikku hüve pole võimalik tarbida nii, et sinu ümber viibivad inimesed sellest samuti kasu ei saaks. Selle loogika järgi toimib näiteks keskkonnaregulatsioon. Ei ole mõeldav, et puhast õhku tarbiksid vaid need, kes keskkonnakaitse eest maksavad, kasvuhoonegaaside vähendamisel paraneb meie kõigi elujärg.

Teiseks puudub avalikel hüvedel rivaliteet: ühe inimese tarbimine ei vähenda hüve kättesaadavust teistele. See, kui üks inimene naudib linnapargis merevaadet, ei tähenda, et teisele inimesele jääks pärast vähem merevaadet kätte. Taolised avalikud hüved on tavaliselt riigi reguleeritud ja maksude rahastatud.

Avalik või erahüve?

Enamikku teenuseid pole aga võimalik selgelt ühte või teise kategooriasse liigitada. Võtkem näiteks tervishoiu: ilmselgelt on tegu nii rivaliteetse kui ka välistava hüvega. Miljonieuroseid ajuoperatsioone pole võimalik teha lõpmatult ja Tõnu väljaopereeritud ajukasvajast saab kasu eeskätt Tõnu ja mitte kogu ülejäänud ühiskond. Seetõttu on näiteks Ameerika Ühendriikides tervishoid reguleeritud erasektoris toimivate kindlustusettevõtete kaudu.

Euroopa ühiskonnad on jällegi otsustanud, et tervishoiul on ka külgi, mis ei ole välistavad ega rivaliteetsed: kui kogu ühiskond on terve, suurendab see ühiskonna sidusust ja stabiilsust, annab ettevõtetele tugevamaid töökäsi, tõstab kaitsevõimekust ja teeb perekondi õnnelikumaks ja rahulikumaks. Kui sajast inimesest seitsekümmend viis hoiavad oma tervist, siis tugevamast majandusest ja õnnelikumast elukeskkonnast saavad kasu ka need kakskümmend viis, kes kindlustusele raha kulutada ei suvatsenud. Selle loogika järgi toimivad meil Euroopas solidaarsed ravikindlustussüsteemid.

Niisiis, kuna avaliku ja erahüve piir pole alati selge, tuleb see ühiskonnas läbi arutleda. Kuidas on lood ülikoolidega? Gunnar Okk on esitanud tugeva argumendi, miks käsitleda kõrgharidust kui erahüve. Ent kõrgharidusel on ka terve hulk tulemeid, mida ei saa taandada ühe või teise inimese või ettevõtte isiklikuks kasuks.

Milleks üldse?

Esiteks, akadeemiline vabadus võimaldab ülikoolidel uurida probleeme, millel puudub otsene majanduslik väljund, võimaldades sellega võtta majanduslikke ja ühiskondlikke riske, mida kasumit tootvad ettevõtted endale lubada ei saa.

See tähendab, et üheksakümmend üheksa ülikoolidest tulevat teadussaavutust võivad keskmise kodaniku küll külmaks jätta, aga sajas võib osutuda kogu ühiskonda muutvaks revolutsiooniks. Ilma riigi rahastatud teadusuuringuteta poleks meil ei internetti, arusaamist kliimasoojenemisest ega poststrukturaalsest filosoofiast. Kindlasti ei eksisteeriks neid leiutisi-teadmisi praegusel, kõigile kättesaadaval kujul, sest eraarendustena oleksid nad olnud kammitsetud tulu garanteerivatest patentidest ja teistest piirangutest.

See ei ole mingi kommunistlik kiidulaul, vaid kõigest nending, et ülikoolide uurimisvabadus tasakaalustab erasektori innovatsiooni ja võimaldab arendada ka selliseid nišše, millest erasektor struktuursetel põhjustel mööda vaatab. Sellistest valdkonnaülestest uuendustest ei saa kasu mitte ainult kõik inimesed, vaid ka ettevõtted, kes turusektorites, mida nad uneski polekski suutnud näha, nüüd kasumit teenida saavad. Paradoksaalselt, Eesti «IT-ime» tegi võimalikuks just selline kõrgharidusmaailm, mille juurest Okk ära liikuda tahab.

Teiseks arendab kõrgharidus demokraatia kvaliteeti. Ühelt poolt annab akadeemia iseseisvus nii, nagu see eksisteerib (veel), USA-s võimaluse kritiseerida nii riiki kui ka erasektorit sõltumatult, ent informeeritud positsioonilt. Pole ime, et paljud avalikud intellektuaalid, alates Timothy Snyderist USA-s lõpetades Marek Tammega Eestis, on ülikoolide palgal – ühiskondliku mõtte arendamine nõuab aega süvenemiseks ja sõltumatust, mis on kombinatsioon, mida peale ülikoolikeskkonna naljalt kuskil ei leia.

Teisalt on kas või OECD uuringud näidanud, et ülikoolilõpetajad osalevad rohkem ja aktiivsemalt kodanikuühiskonna elus, käivad valimas ja formuleerivad isiklikke maailmavaatelisi eelistusi. Need on kompetentsused, mida arendatakse eriti (aga loomulikult mitte ainult) kriitilist mõtlemist õpetavates distsipliinides, nagu kirjandus, ajalugu või politoloogia, ning kus küsimine «Aga kui palju neist hiljem kirjandusteadlasteks saavad ja kui palju neile palka makstakse?» läheb täiesti märgist mööda. Tervemas demokraatias elamisest saame kasu aga kõik, olgu me kõrg- või põhiharidusega.

Seda nimekirja ülikoolide pakutavatest avalikest hüvedest võib veel pikalt jätkata. Ent minu eesmärk pole veenda lugejat, et ülikoolide kohtlemine eraettevõtluse mängureeglite järgi on kurjast. Mu eesmärk on näidata, et kõrghariduse eesmärke võib vaadata vähemalt kahest perspektiivist ning vahetevahel välistavad need vaatenurgad üksteist: üks ülikool ei saa ühtaegu omada akadeemilist vabadust uurida kõike, mis teadlasi huvitab, ja sulgeda majanduslikult mitteotstarbekaid õppekavu; ta ei saa toota ühtaegu avalikke hüvesid ja anda nende eest tasumise vaeva täielikult tudengite kaela. Kui leiame, et «tänapäeva ülikoolide roll ei peaks olema enam pelgalt ühiskonnale «teenuseid osutav», vaid ise aktiivselt ümbritsevat keskkonda ja ühiskonda mõjutav ja arendav», siis on nii mõnedki Oki raportis väljatoodud soovitused lihtsalt ebaloogilised.

Millised on meie avalikud ootused kõrgharidusele ning kuidas neid balansseerida erahüvedega? See on debatt, mis tuleks ühiskonnas maha pidada. On aeg Oki haamrile mõni täpsem alternatiivne tööriist pakkuda.

Mõned mõtted

• See ei ole mingi kommunistlik kiidulaul, vaid kõigest nending, et ülikoolide uurimisvabadus tasakaalustab erasektori innovatsiooni ja võimaldab arendada ka selliseid nišše, millest erasektor struktuursetel põhjustel mööda vaatab.

• Ilma riigi rahastatud teadusuuringuteta poleks meil ei internetti, arusaamist kliimasoojenemisest, ega poststrukturaalsest filosoofiast.

• Kangesti tekib tunne, et Oki raporti puhul on tegemist klassikalise olukorraga, kus inimesele, kelle ainus tööriist on haamer, paistavad kõik probleemid naelakujulised.