Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maria Roganova: riigisisene õpilasvahetus ühendab eesti ja vene noori

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maria Roganova | FOTO: Erakogu

Kolm aastat tagasi laekus minu postkasti kiri, mis tutvustas programmi VeniVidiVici ning pakkus 7.–12. klassi õpilastele ühe- või kahenädalast õppimisvõimalust teistes Eesti koolides. Otsus tuli väga kiiresti – me osaleme! Õnneks oli meie kooli direktor minuga nõus, kõik vajalikud paberid said vormistatud ning töö võis alata, kirjutab Lasnamäe Vene Gümnaasiumi eesti keele õpetaja Maria Roganova.

Tunnustan programmi loojaid ja eestvedajaid, kellega koostöö oli väga produktiivne algusest peale – alati aidati probleeme lahendada, vastati küsimustele, anti nõu. Sellise suhtumise eest olen äärmiselt tänulik!

VeniVidiVici õpilasvahetuses osalemine eeldas eelkõige põhjalikku selgitustööd. Sellest ma alustasingi. Esialgu, kui käisin klassides programmi tutvustamas, ei tekitanud see meie kooli õpilastes erilist soovi osaleda. Kuid aja möödudes, kui vahetuskoolidest esimesed julgemad vahetujad naasid ja oma muljeid teistega jagasid, soovis aina rohkem lapsi osaleda.

Kõige suuremaks komistuskiviks osutus see, et esialgu osales vähe Tallinna eestikeelseid koole, sest paljud lapsed pelgasid teistesse linnadesse sõita ja võõras peres elada. Samal põhjusel eelistati õpilaskodudega koole.

Kolm aastat

Kolme aasta jooksul sai 19 vahetust korraldatud (nende hulgas on üks eriti aktiivne neiu, kes jõudis käia kolmes eesti koolis) ning vastu oleme võtnud kolm õpilast. Võin julgelt väita, et kõik programmis osalenud õpilased on saanud ühe positiivse kogemuse võrra rikkamaks. Nii nagu elu ei ole lust ja lillepidu, nii ka ei olnud kõik vahetused ühtemoodi head.

Ette on tulnud erinevaid olukordi: kord ei olnud vahetuspere kõige sõbralikum, kord olid klassikaaslased vaenulikud, kord oli vahetusõpilane jäetud koolis toetuse ja abita. Olukordi oli erinevaid, kuid hoolimata nendest viperustest ei kahetsenud ükski vahetuses osalenu tehtut ja oldi valmis oma kogemusi teistega jagama.

Kõik on öelnud, et raskustest hoolimata jäid nad vahetustega rahule. Põhjuseid on jällegi mitu: stereotüüpide murdmine, keeleoskuse paranemine, silmaringi laienemine, suhtlemisoskuse lihvimine, keelebarjääri ületamine, uute sõprade leidmine ja nii edasi.

Paljudel vahetuses osalenud õpilastel kujunes välja omamoodi skeem: esimesel päeval uues koolis mõeldi kurvastusega «miks ma siin üldse olen, tahan oma kooli tagasi» ja viimasel päeval mõeldi kurvastusega «nii kahju, et see aeg lendas nii kiiresti!». Mõned õpilased lausa pikendasid oma vahetust ühe nädala võrra.

Kes siis olid need vaprad, kes julgesid minna eestikeelsesse kooli?

Tavaliselt osutusid nendeks õpilased, kelle eesti keele tase oli keskmisest kõrgem. Kindlasti mängis suurt rolli õpilase iseloom. Päris mitu korda mindi vahetusse kahekesi, sest sõbraga on natuke lihtsam uues keskkonnas kohaneda. Uues koolis võeti tavaliselt õpilasi hästi vastu: õpetajad tutvustasid uustulnukaid klassile ja lapsed suhtusid hästi (eestlastele omaselt ettevaatlikult, kuid rahulikult).

Ainult ühes koolis tuli ette olukord, et uut tüdrukut vaatamata tema avatusele ja positiivsusele ei tahetud seltskonda vastu võtta. Kui neiu naasis meie kooli, ei olnud ta aga sugugi kibestunud ega solvunud (õnneks oli seal klassis üks tüdruk, kes sai temaga sõbraks) ja möönis, et inimesi on erinevaid ja nendesse peab igal juhul sõbralikult suhtuma ning keskenduma positiivsetele asjadele.

Mis puudutab keelelist aspekti, siis ka siin oli teatud seaduspärasus. Kõik vahetuses olnud õpilased nentisid, et tavaliselt esimesel kahel päeval üritasid nad endale kõike tõlkida ning kolmandast päevast alates muutus protsess loomulikuks ja tõlkimist enam vaja ei olnud. Loomulikult olid ka mõned ained, mis nõudsid spetsiifilise sõnavara omandamist ja sellega tekkis raskusi. Tuli paluda õpetajate abi.

Tulemus

Vahetuse alguses astusid nad enda sõnul teadmatusse, paljusid vaevas ebakindlus «kas minu keeleoskus on piisavalt hea eesti kooli jaoks?». Meeldiv oli tunnistada pärast esimest päeva – «ma saan eesti koolis oma keeleoskusega hakkama!». Vahetuse lõpus nentisid lapsed, et nende keeleoskus on jõudsalt paranenud ja keelebarjäär peaaegu ületatud.

Paljud leidsid sõpru, kellega suhtlevad ka praegu. Lapsed tundsid, et said veelgi suuremat motivatsiooni eesti keele õppimiseks. Ma arvan, et VeniVidiVici programmi mõte ongi luua sõbralikud suhted eesti ja vene noorte vahel, näidata neile, et noorte elu on sarnane sõltumata sellest, mis keelt räägitakse, ning luua soodsad ja loomulikud (mitte sunniviisilised) tingimused keele õppimiseks.

Üheks tähtsaimaks fraasiks, mida olen ühelt vahetujalt kuulnud, oli: «ma ei teadnud, et eestlased nii ägedad!». See näitab selgelt, et Eestimaa vene ja eesti noored elavad teineteisest äärmiselt eraldatult, ja sellest on väga kahju!

Tundub, et kõikidest riigi pakutud integratsiooniprogrammidest on väga vähe kasu, kui seda üldse on. Seepärast olen alati rõhutanud, et VeniVidiVici õpilasvahetusel on see integratsioonivõti käes. Olen veendunud, et Eesti-sisest õpilasvahetust ootab suur ja helge tulevik. Tahan kindlasti sellega jätkata ning kutsun kõiki koole üles selle suurepärase programmiga liituma! Innustage oma õpilasi unistama suurelt, avastama uusi horisonte ning püüdlema tähtede poole!

Tagasi üles