Õpetaja Ott Maidre.

FOTO: Kaarel Nurk

Õpetaja, eriti noor meesõpetaja, peab päevast päeva seisma silmitsi veidrate arusaamadega tema olulisest ametist, kirjutab Tartu Tamme gümnaasiumi bioloogiaõpetaja Ott Maidre. Ühiskondlike hoiakute muutmine peaks algama aga igaühest endast.

Kui olin 2013/2014. õppeaastal Soomes Joensuu linnas koolis abiõpetaja, siis käis keset talve ühelt õpetajate koosolekult üle kahin. Räägiti PISAst, räägiti Eestist ja räägiti Soomest. Kui ma sain oma mentoril nööbist kinni, küsisin talt, mis toimub. Ta rääkis mulle kiirelt, et Soome pole enam PISAs esikohal, aga see pole probleem, sest Kagu-Aasia riigid on teada-tuntud tõsise õppimiskultuuriga, probleem seisnes selles, et Eesti on PISA tulemustes parem kui Soome.

See oli Soome haridusmaastikul äratuskell, tõdeti, et kümme aastat on lastud liugu PISA tulemuste peal, on mindud mugavaks ega ole muutustega kohanetud. Üks mu Soome kolleeg küsis, kuidas on Eestil võimalik neist ette jõuda. Irooniliselt vastasin, et meie keskmisel õpetajal on mitmekümneaastane kogemus. Ja see on tõsi. Viimaste haridusuuringute järgi on meie keskmine õpetaja 48-aastane naine, kes on koolis töötanud üle kahekümne aasta.

Nad on oma töös head ja üdini õpetajad. Nad on meie aare, aga kui kauaks? Ühiskonna üldisi suundumusi vaadates on näha, et õpetaja pannakse ühele pulgale koristajaga – õpetaja kui keegi, kes lihtsalt koristab teiste järel. Ega siis haridus pole mustus, mis iseenesest külge jääb.

Õppides õpetajaks ja nüüd, olles õpetaja, panin tähele, et õpetaja pihta lendab huvitavaid «süüdistusi», mis sunnivad meid ohvri rolli. Toon välja paar tähelepanekut enda nahal kogetust. Hoiatan, et need on väga subjektiivsed kogemused.

Süüdistus nr 1: õpilane vs. õpetaja

Kui ma õppisin alles ülikoolis ja rääkisin innuga, kuidas õpin õpetajaks, kohtasin väga mitmesugust suhtumist. Ühed hakkasid rääkima, kui halvad olid nende õpetajad. Kui ma natuke nende lugude tausta uurisin, koorus kiht kihi haaval välja tõik, et isik oli ka ise õpilasena... noh, päris nõme. Järgmine tähelepanek oli, et isegi kooli lõpetamise järel ei suuda paljud näha õpilase positsiooni asemel õpetaja oma. Kõige häirivam oli, et nad ei soovinudki seda teha. Väga mugav on ju enda ebaõnnestumistes kedagi teist süüdistada selle asemel, et korraks endaga tõtt vaadata ja küsida, kes siis tema elu eest õigupoolest vastutab.

Süüdistus nr 2: noored vs. vanad

Projektipõhine programm Noored Kooli aitab natuke siluda esimeses punktis väljatoodut. Samas on programmi sõnum, et nad ei otsi neid, kes pühendaks elu õpetamisele, vaid lühiajaliselt seda tegevaid tulevasi liidreid.

See on tekitanud sageli nii minus kui mu kolleegides hämmingut. Kas see, et meie otsustasime oma elu kutseks valida õpetajaameti, on siis midagi teisejärgulist? Sellist suhtumist on sageli näha ka programmis osalejate kajastustest. Nad ei taha, et neid pandaks tavalise õpetajaga ühele pulgale – nad on paremad, osavamad, nooremad ja avatumad. Sedasi süvendatakse aga stereotüüpi, et kõik õpetajad on keskealised kibestunud naised. Noored Kooli pakub aga vaid vaheldust, mitte järjepidevust.

Süüdistus nr 3: ohver vs. täisväärtuslik inimene

Olen kohanud ka selliseid inimesi, eriti vanemaealiste seas, kes, kuuldes, et õpin õpetajaks või töötan õpetajana, teatavad, et neil on minust kahju. See tekitas mus alul hämmingut ja lõpuks lihtsalt viha. Viimast sellepärast, et tegelikult on Eesti õpetajad oma ametiga rahul. Millega nad ei ole rahul, on see, et nende ametit tehakse maha ja nad peavad end tõestama inimestele, kes ei soovigi aru saada, kui tähtsat tööd teeb õpetaja. Sellelaadseid kommentaare on kuulda isegi riigikogu ja valitsuse tasandil, mis tuletab mulle meelde ühe kuulsa eesti keele õpetaja kuldseid sõnu: «Kui sa oled rumal, siis ole vähemalt viisakas!»

Süüdistus nr. 4: mees vs. raha

Ja lõpuks see kümneid aastaid kestnud jutt, et mehi on koolis vähe, ja meesõpetajate pjedestaalile tõstmine. Olen mees ja ma olen rahul, et saan töötada endast targemate, kogenumate ja kannatlikumate naiskolleegidega. Füsioloogiliselt on meestel ja naistel erinevusi, aga see, et sul on peenis, ei tee sinust kohe paremat õpetajat.

Põhjus, miks mehi nii vähe on, olevat madal palk. Õpetajad hakkavad palgatõusu juttude peale juba silmi pööritama, sest seda eeslit on aetud käru ette niivõrd palju, et keegi ei suuda neid jutte enam tõsiselt võtta.

Kõige häirivam on aga suhtumine, et meeste koolisaamiseks peab palka tõstma. Nagu need naised, kes kümneid aastaid juba koolis töötanud, ei vääriks seda. Aga see on üldine räme palgalõhe, mille vastu ei tehta reaalselt midagi. Reaalsed muutused saabuvad siis, kui seda ei võeta enam elu paratamatusena ja ma kuulen ka saunas mehi rääkimas, et kuulge, see, mis toimub meie naiste, emade, tütarde, õdede elus, on ebaaus.

Lahendused?

Lihtne lahendus oleks õpetajate palga tõstmine. Tooge õpetajate koormus inimlikule tasemele, sest varjatud töökoormus on neli korda suurem kui kontakttundidele kuluv aeg. Tooge tagasi tugistruktuurid, mis aitavad õpilaste probleeme kohe märgata ja nendega tegeleda.

Seda kõike on välja pakutud ja tegelikult need lahendused töötavad. Samas, keegi pole öelnud välja, et meie haridussüsteemi muutus algab meist igaühest – igaühe positiivsest tagasisidest, lemmikõpetajatest, parimatest tunnikogemustest, julgustavast sõnast noorele õpetajale või õpilasele, kodus lapse õpikute avamisest ja kuulates, kuidas ta ise nende sisu lahti seletab. Viimane mitte ainult ei ole kõige parem viis õppematerjali omandamiseks, vaid ka võimalus õppida oma lapse kohta midagi uut.

Või küsige oma sõbra, lapse õpetaja, elukaaslase või tuttava käest, miks ta otsustas hakata õpetajaks.

Viimasele küsimusele vastajaid vaadates olen näinud, kuidas nende silmadesse tuleb sära, nende hääletoon muutub, nad avanevad ja nende kehakeel muutub. Siis ma näen veel üht. Ma näen Õpetajat, kes on nõus oma õpilaste eest minema läbi tule ja jää, et neist saaks paremad inimesed meie kõigi hüvanguks.

Kui sellest ei saada aru, siis probleem pole õpetajas, vaid kõigis meis endis.