Juhtkiri: lootus ja tüli Tallinna südames

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tallinnas sadama piirkonda planeeritava Porto Franco nimelise ärikeskuse ümber puhkenud sõnasõda on tähelepanu alla toonud kogu sadamapiirkonna. Seda, et kruntide omanikud ükskord ometi ehitamiseni jõuaksid ja tühermaa asemel oleks vahva linnaruum ja elu, on oodatud väga pikalt. Tänase lehe lugu on ses osas lootusrikas – peagi võime kraanasid näha paljudel kruntidel.

Vanasadama piirkond ongi igati loogiliselt see ala, kuhu Tallinna linnasüda laieneb, ning omanike, arhitektide ja linnaametnike praegused valikud kujundavadki meie tulevase keskkonna. Muuhulgas pildi ja kogemuse, mis avaneb igaühele, kes sadamas laevalt maha astub. Seega on see ala ka justkui Tallinna ja kogu Eesti visiitkaart. Praegused valikud peavadki olema avaliku tähelepanu all.

Üksiti annab Porto Franco rahvusvaheline arhitektuurikonkurss ka ajendi rääkida, kuidas meil Tallinnas asju aetakse ning mida saab paremini teha. Eesti Arhitektide Liit väidab, et tellija manipuleeris žüriiga eesmärgiga kindlustada võit arhitektuuribüroole, mille nad juba varem välja olid valinud. OÜ Porto Franco juht ütleb vastu, et ei manipuleeritud seal midagi. Praeguste teadmiste põhjal ei saa ega taha me hakata manipuleerimise asjas kohtumõistjaks, küll aga osutada näitena ühele linnavõimu kui regulaatori puudusele, mida tasuks parandada.

Nimelt on ebaselge, millistel juhtudel üldse peab korraldama (rahvusvahelise) arhitektuurikonkursi. Postimehele on kirjeldatud ametnike ebalust suhtlemisel arendajatega – võib-olla ikka peaks ja võiks konkursi teha... Mõistlik oleks konkursi korraldamise nõue võtmepiirkondade kohta selge sõnaga linna reeglitesse kirja panna või siis üldse loobuda selle omanikele pealesurumisest. Arendusfirma omanik on see, kes riski võtab ja kinni maksab. On loomulik, et tal on partnerite osas oma eelistused, ning ka plaanide ettevalmistamine pole kaugeltki odav. Kui konkursi korraldamise nõude või tungiva soovitusega üllatatakse teda kusagil protsessi keskel, tekitab see vähemalt kiusatuse kavaldama hakata.

Lõpuks on aga võtmeküsimus selles, kas omanik tõepoolest usub, et igati aus ja avalikkust kaasav arhitektuurikonkurss võib talle lõpptulemusena tuua väärtuslikuma kinnisvara, kui ta saaks ilma konkursita. Asi pole kaugeltki üksnes kirjapandud reeglites, vaid asjaajamise ja kaasamise kultuuris. Muuhulgas äratundmises, kust läheb sisuliselt avaliku huvi ja eraomaniku ärihuvi piir ning kuidas on mõistlik sellel piiril kokkuleppeid otsida. Kui ongi nii, et arendajad arvavad, et konkurss ja kaasamine tähendab virilat sekkumist nende äritegevusse, mis tuleb lihtsalt ära kannatada ja üle kavaldada, ning avalikkuse esindajad (näiteks arhitektid) peavad ärimehi juba eos halva maitsega sulideks, siis on see üpris kehv vundament.

Avaliku vaidluse puhkemine arendaja ja lausa arhitektide liidu vahel osutab, et Eestis on neis asjus veel tublisti arenguruumi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles