/nginx/o/2014/12/03/3576101t1hb74f.jpg)
/nginx/o/2015/10/22/4622329t1h65a8.jpg)
Sellel nädalal kirjutas Postimees Tallinna linnavalitsuse korraldusest, millega kehtestatakse kümnele vanalinnas tegutsevale meelelahutuskohale ja neid pidavatele isikutele majandustegevuse piirangud.
Märt Niidassoo: Suur-Karja piirangud – viimane mees laseb tule kustu?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peamine piirang puudutab n-ö Bermuda kolmnurgas, Suur-Karja tänaval tegutsevate meelelahutusasutuste alkoholimüügi aega. Edaspidi saab kohtadest nagu Shooters, Labor jpt osta alkoholi tööpäevadel täpselt südaööni ja reedel ning laupäeval kuni kella üheni. Põhjuseks tuuakse kohalike elanike öörahu tagamine.
Siit tekib küsimus, millist rolli mängib vanalinn Tallinna ööelus. Olen isegi mõnel hilisel tunnil möödunud Suur-Karja tänavast ning sealsete piduliste lärm tänaval mõjub kindlasti kohalikele häirivalt. Siiski ei saa vanalinna kolinud inimene naiivselt loota, et nädalavahetusel valitseks tema akna all vaikus. Sellist vaikust on võimalik nautida mitmes Tallinna linnaosas, nagu Kakumäel, Pirital või isegi Mustamäel.
Vanalinnas on juba piiratud autoga liiklemist, mille tõttu on mujale kolinud ettevõtteid. Kuna paljude Bermudas tegutsevate meelelahutusasutuste peamine klientuur külastab nädalavahetustel vanalinna pärast kella üht öösel, mõjub uus alkoholimüügi keeld mitme koha käibele lausa laastavalt.
On arusaadav, et Tallinna juhtiva Keskerakonna peamine valijaskond on vanemas eas inimesed, kes võtavad kõikvõimalikud keeluseadused avasüli vastu, kuid kas selline odav häälte ostmine on väärt, et pealinna keskus konkreetselt välja lülitatakse? Enamik valijaskonnast ei jaksa endale vanalinna elamispinda soetada ning kokkuvõttes pole rajooni käekäik nendega seotud.
Igasuguseid keelde kehtestades tuleks lähtuda mõlemast osapoolest, nii elanikest kui ka ettevõtjatest. Samuti ei suudeta ühe ala vaigistamisega Tallinna ööelul kraane kinni keerata. Pigem liiguvad ennast lõvideks joonud pidulised tänavatele või siis mõnda muusse linnaossa, kus öörahu nautivaid elanikke on rohkem kui vanalinnas. Kalamajas, Põhja-Tallinnas või mõnes magalas elavad inimesed on siiski arvestanud rahuliku rajooni eluga, samas ei saa vanalinna elanikud sellele loota.
Arvesse tuleks võtta ka väliskülalisi, kes tahavad Tallinna ööelu nautida ja tarbivad peale alkoholi siin viibides kõikvõimalikke muid teenuseid. Liigsete keeldudega peletame eemale ka nemad. Alles jääksid vaid pidulised, kes külastavad Tallinnas viibides vaid «härrasmeeste klubisid», mida linnavalitsus tundub lausa soosivat, kuid mis minu arvates rikuvad linnapilti ning mainet rohkem kui enamik öölokaale.
Mis oleks lahendus? Igasuguseid keelde kehtestades tuleks lähtuda mõlemast osapoolest, nii elanikest kui ka ettevõtjatest. Praegu kaldub linnavalitsuse toetus ühele poolele.
Ööelu on üks Tallinna vanalinna osa ning pidevate keeluseadustega võime ühel hetkel avastada, et oleme Eesti pealinna keskuse välja suretanud. Viimane lahkuja laseb tule ka kustu.