FOTO: Margus Ansu/PM

Inimnäolisem ja tulemuslikum looduskaitse vajab ülalt-alla käskude kõrval ka kohaliku omavalitsuse ja kogukonna kaasamist. See eeldab aga ka kohaliku tasandi kompetentsi ja poliitilist tahet, kirjutab Keila vallavolikogu liige Kadri Tillemann.

Eestis on välja kujunenud nii, et enamike loodusväärtuste kaitsmise ja hoidmise eest vastutavad riikliku tasandi asutused ja institutsioonid. Ministeeriumid ja riigikogu seisavad hea seadusandluse eest, ametid ja inspektsioonid püüavad anda endast parima, et neid täidetaks. Sealjuures pole aga maakondlikule ja kohalikule tasandile nimetamisväärselt ülesandeid, vastutust ja otsustuspädevust jagunud.

Tõsi, maavalitsused saavad planeeringute üle järelevalvet tehes pisut meie maakasutusmuudatustel silma peal hoida ja omavalitsuste õlul on prügivedu, veemajandus ja kohalik rohevõrgustik. Aga selliste asjade korraldust, mis puudutavad meie looduskaitse helgemat ja helerohelisemat poolt – rannad, kaldad, loodus- ja maastikukaitsealad ja rahvuspargid, omavalitsustele eriti ei usaldata. Aga kuna rahvusvaheline looduskaitse on muutumas üha «inimnäolisemaks», siis on ka Eestis paslik üha enam mõelda, kuidas meie maastike kaitsmist kaasajastada ja uuendada.

Inimestega koos, mitte inimeste eest

Looduskaitse «inimnäolisemaks» muutumine tähendab seda, et nii globaalsel kui Euroopa Liidu tasandil tunnistatakse üha enam, et ainult jäigad käsud ja keelud ei toimi. Näiteks pole sel viisil talitades suudetud täita Euroopa Liidu elurikkuse strateegia vahe-eesmärke. Ja seepärast otsitaksegi lahendusi, mille kaudu ühildada inim- ja looduskeskkonna vajadusi ja huvisid.

Me räägime üle-euroopalisest rohetaristust, mis peaks kaitsma meie loodusväärtusi nii, et ka inimestel oleks «kasud sees». Kaitsealasid ei nähta enam puutumatute reservaatidena, vaid osana meie ühisest looduskapitalist, mille kaudu saab pakkuda laia valikut ökosüsteemi teenused – näiteks toitu, ehitusmaterjale, õppimis- ja puhkamisvõimalusi.

Üha enam on hakatud aru saama, et niisugused lahendused ei tööta vaid riiklikult väljatöötatud ülalt-alla suunatavate käsulaudade ja keelumärkidena. Selleks, et näiteks looduslikke alasid ühtseks võrgustikuks kokku siduv rohetaristu tõesti toimima hakkaks, on vaja kõikide valitsustasandite – riikliku, maakondliku ja kohaliku – ühist tahet ja jõupingutusi.

Üleriigiline planeering paneb paika meie rohevõrgustiku tuiksooned, piltlikult öeldes veenid ja arterid. Aga vereringe ei saaks kuidagi toimida ilma kapillaarideta, milleks on omavalitsuste üldplaneeringutes ette nähtud tuumalade ja rohekoridorid. Pole mõeldav, et üks tasand toimiks ilma teiseta ja selles seisnebki looduskaitse mitmetasandilisuse põhimõte. Seal, kus riiklik tasand jääb liiga kaugeks, saavad appi tulla omavalitsused.

Linnade-valdade näol on tegemist inimestele ja kogukondadele kõige lähima valitsustasandiga – just nende kaudu saab inimestele tarvilikku keskkonnainfot levitada, aga samas ka inimeste eelistusi, väärtusi ja vajadusi välja selgitada. Üheks sellise lähenemise näiteks on puhkemajanduse arendamine Laulasmaa maastikukaitsealal. Selle kaitseala Lahepere osatükil, mis on kohe Laulasmaa SPA kõrval, kavandatakse liikumisraja rajamist kohaliku omavalitsuse algatusel ja piirkonna elanike arvamust arvestades.

Kõigepealt viidi läbi uuring, millega saadi teada kohaliku rahva teadmisi ja hoiakuid looduskaitseala kohta ning uuriti, kui pikka ning missugust liikumisrada kohalikud eelistavad. Seejärel sobitati rahva soovid kaitseala piirangutega ning tänaseks on ligi kahe kilomeetri pikkuse valgustatud liikumisraja projekteerimine lõpusirgel.

Vabam kasutus

Laulasmaal toimuv on hea näide sellest, et kogukondadel on meie maastike kaitsel ja säästlikul kasutamisel tähtis roll – meie kogemused näitavad, et tegelikult teavad kohalikud inimesed päris hästi, missugused on kaitset ja säilitamist väärt paigad ning oskavad neid hinnata.

Tasub tähele panna, et toosama «inimnäoline» looduskaitse ei tähenda vaid seda, et senistel rangemalt kaitstud aladel hakkab toimuma senisest vabam kasutus. Looduskaitse ja inimeste vajaduste ühildamine peab toimuma kahepoolselt – ka meie elukeskkonna kujundamine maal ja linnas peaks muutuma läbimõeldumaks ja «rohelisemaks».

Paljudes maailmalinnades on rohelised katused ja seinad, autoliikluse piiramine ning esteetiliste rohealade kavandamine juba igapäevane asi ning need paigad, kus see on eriti hästi õnnestunud, on juba alates 2010. aastast pärjatud Euroopa Rohelise Pealinna tiitliga.

Kurb tõde on see, et eelnevalt kirjeldatud Laulasmaa juhtum on pigem erand. Valdavalt jäävad meie omavalitsused elu- ja looduskeskkonna strateegilisel kaitsel jänni. Napib raha, teadmisi ja teinekord ka poliitilist tahet, et teiste valitsustasanditega meie looduse ja elurikkuse kaitsmisel vastutust jagada. See tähendab, et paljast tahtmisest meie looduskaitse kaasajastamiseks ei piisa.

Äsja käimalükatud riigireformi käigus võiks üle vaadata ka selle, missuguseid ümberkorraldusi oleks lisaks võimekamate ja suuremate omavalitsuste loomisele vaja, et mitmetasandiline looduskapitali valitsemine meil päriselt tööle hakkaks. Seda on vaja nii meie inimestele, kui ka kõigile teistele, kellele meie loodusmaastikud koduks on – olgu selleks siis remmelgas, raagritsikas või rebane.


Tegemist on kirjutisega keskkonnaministeeriumi artiklisarjas, mis räägib maastike tähendusest ja funktsioonist.