Indrek Veso

FOTO: Erakogu

Olukord, kus maaomanikud peavad looduskaitse huvides taluma ulatuslikke piiranguid nende omandile, ilma et neile makstaks piirangute talumise eest hüvitist, on põhiseadusvastane, kirjutab advokaadibüroo Veso & Partnerid vandeadvokaat Indrek Veso.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumisjärgse omandireformi üks alusideedest oli eraomandi puutumatus ja omandiõiguse laiaulatuslik teostamine. Põhiseaduse § 32 kohaselt on «igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt».

Nüüd, 23 aastat pärast põhiseaduse jõustumist, on eraomanikest maaomanikele  õigusaktidega pandud peale kohustusi taluda looduskaitselisi piiranguid. Looduskaitse iseenesest ei ole ju midagi halba, kuna see peab tagama mitmekesise looduskeskkonna säilimise ka tulevastele põlvedele.

Praegusel juhul on tekkinud olukord, kus on hulgaliselt erinevaid looduslikke väärtusi võetud kaitse alla, mille tulemusena on kogu Eesti pindalast (45 227 km2) 34 protsenti hõlmatud looduskaitsealadega.

Piirangud väljaspool Natura alasid

Siinjuures on probleem selles, et mitte Natura alade maaomanikud peavad taluma olulisi piiranguid oma maa kasutamisel ja majandamisel sisuliselt tasuta. Neil on õigus saada vaid maamaksuvabastust kaitse alla jääva maa sihtkaitsevööndi maamaksu ulatuses. Samas maaomanikud ei tohi püsielupaiga sihtkaitsevööndisse poole aasta jooksul isegi mitte astuda.

Olukord, kus maaomanikud peavad looduskaitse huvides taluma ulatuslikke piiranguid nende omandile, ilma et neile makstaks piirangute talumise eest hüvitist, on põhiseadusvastane. Olukorra teeb veelgi ebaõiglasemaks riiklikke looduskaitselisi piiranguid taluma pidavate maaomanike jaoks asjaolu, et sarnaste piirangute talumise eest Natura alal hüvitist makstakse.

Siinkohal ei ole tegelikult tähtis, et Natura ala raha tuleb Euroopa Liidust, kuna ka Natura alade piirangud on kehtestatud Eesti õigusaktidega, kuid kaitsealad on ka hõlmatud Natura ala võrgustikku. Põhiseadusega ei ole kooskõlas olukord, kus omandiõigust oluliselt piiratakse ilma selle eest proportsionaalset hüvitist maksmata.

Riigile müümine

Teine oluline probleem on looduskaitseliste piirangutega maade riigile müümine, mille puhul on järjekord kaheksa aastat pikk tulenevalt looduskaitsealuste maade riigile müümise seotusest riigieelarvega. Riigieelarvest ei eraldata piisavalt vahendeid, et täita riigi kohustus omandada looduskaitseliste piirangutega maad.

Selline järjekord riigi poolt seatud oluliste piirangutega kinnistute võõrandamisel on põhiseadusvastane, kuna põhiseaduse § 32 kohaselt «omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest». See tähendab, et olukorras, kus maaomanikul on maa kasutamine ja majandamine tehtud sisuliselt võimatuks, tuleb see maa maaomaniku soovil välja osta ning teha seda kohese hüvitise eest.

Kaheksa aasta pikkust järjekorda ei saa kuidagi vaadelda mõistliku ega kohese hüvitise meetmena. Seda enam, et selle aja jooksul võib maa olukord muutuda – tekkida tormikahju või kooreüraski plahvatuslik levik metsas. Sellisel juhul on kaotajaks jällegi maaomanik, kelle maa väärtus väheneb ajas ning riik ostab maa hindamisakti alusel, mis tehakse vahetult enne müügitehingut.

Looduskaitseliste piirangutega maa riigile müümisel peab maaomanikule olema müügi aeg ettenähtav ja mõistlik. Antud juhul ootavad maaomanikud praeguse riigieelarve trendi kohaselt vähemalt kaheksa aastat järjekorras, ilma et neile oleks ka vahepealse piirangute talumise aja eest perioodilist hüvitist makstud, kui tegemist on Natura ala väliste maadega.

Kaitse alla võtmine ja vabastamine

Kolmas probleem on kaitstavate loodusobjektide kaitse alla võtmise ning kaitse alt vabastamise menetlused, mille puhul hakkavad menetluse algusest peale kehtima maaomanikule piirangud metsa majandamisel, kuid püsielupaiga moodustamise menetlus võtab meil aega kohati 7-8 aastat.

See ei ole normaalne arvestades, et looduskaitseseaduse muutmise seletuskirjas on toodud välja, et kõik püsielupaiga moodustamisega seonduvad toimingud tuleks ära teha 28 kuuga. Selleks 28 kuuks on võimalik peatada ka metsateatise menetlust. Seega kogu looduskaitse alla võtmise menetluse jooksul peab maaomanik taluma piiranguid kinnistu majandamisel, samas venivad menetlused aastaid ning selle aja jooksul piirangute talumise eest mõistagi hüvitist ei maksta.

Loodusobjektide kaitse alla võtmisel ja kaitse tühistamisel on oluliseks probleemiks arusaam, kas ja mis ulatuses tuleks kaitset kohaldada. Seda näiteks püsielupaikade puhul, kus looduskaitseseaduse § 4 lg 5 p 1 kohaselt «püsielupaik käesoleva seaduse tähenduses on väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik».

Kui kunagi tuvastatud linnu pesa, mida ei ole püsielupaigana kaitse alla võetud ministri määrusega ja lind ei ole näiteks kümme aastat seda pesa sigimispaigana kasutanud, siis kas me ikkagi saame väita, et tegemist on kasutuses oleva kaitsealuse liigi sigimisalaga? Seda enam, et kunagi tuvastatud pesa oli puu otsast alla varisenud ning ka pesapuu on nüüdseks metsakahjustuse tõttu ümber kukkunud.

Kahjuks näeb kirjeldatud olukorda riik sihtkaitsevööndiga kaitstud pesapaigana, kuna leitakse, et mets on potentsiaalselt sobilik linnule. Olgem ausad, potentsiaalne sobilik mets ei oma mitte mingisugust tähtust, kui kaitstav lind tegelikult maaomaniku kinnistut sigimis- või pesapaigana ei kasuta. Sellises olukorras keeldub Keskkonnaamet ka linnu poolt kasutamata ja hävinud pesapuud keskkonnaregistrist kustutamast ning ulatuslikud omandiõiguse piirangud, kus sihtkaitsevööndisse ei tohi poole aasta jooksul minnagi, kehtivad maaomaniku jaoks edasi ning mõistagi selle eest maaomanikule hüvitist ei maksta. Selline olukord ei ole põhiseadusega kooskõlas.

Selliste küsimuste tõstatamisel teeseldakse maaomaniku mure mõistmist, kuid tema õigustest sõidetakse üle looduskaitse loosungi all, nagu see oleks ülimuslik kõige suhtes.

Mul on juba selline tunne, et viimane aeg on hakata kaitsma maaomanikke ja nende kodusid looduskaitse eest. Seda just põhjusel, et looduskaitset korraldavad oma ala fanaatikud, kes ei suuda või ei taha mõelda looduskaitse korraldamisel omandiõiguse riive proportsionaalsusele, võrdsele kohtlemisele ning sotsiaalsetele ja majanduslikele mõjudele.