Geoloogiaprofessor Rein Einasto.

FOTO: Eesti Kultuuri Koda

Tajume üha selgemini, et elame paradoksaalses kultuurikeskkonnas, mis on üleilmselt ikka enam tasakaalust väljas, kirjutab Eesti Kultuuri Koja ja Eesti Rooma Klubi liige Tallinna Tehnikakõrgkooli geoloogiaprofessor Rein Einasto.

Üheselt on selgeks saanud, et kestlikult samamoodi edasi ei saa, aga postkapitalistliku ühiskonna selged visioonid puuduvad.

Elame väärtushinnangute ja elulaadi üha kiirenevate paradigmaatiliste muutuste olukorras, senise enesekeskse vabaturumajandusliku, erahuvides teiste arvel rikastumise süsteemi hilisõhtul, kus ökoloogilised ja sotsiaalsed piirangud majandusvabaduses on möödapääsmatud. Tarbimisühiskond kaasneva pillava elulaadi ja kasvava hedonismiga ei saa olla kestlik heaoluühiskond.

Kui palju on meie teha, kas sellele õhtule järgneb pikk pime öö või suudame suunata muutusi Põhjala valgete ööde suveaega, mil hämarik ulatab koidule käe?

Praegune eluviis ei ole kestlik

Üheselt on selgeks saanud, et kestlikult samamoodi edasi ei saa, aga postkapitalistliku ühiskonna selged visioonid puuduvad. Eelmise sajandi hävitavate maailmasõdade järel oli maailma vaimueliidil eksistentsiaalne küsimus: Kuidas edasi? Kas Spengleri ennustatud Õhtumaa allakäik?

Kutsuti kokku tarkade ühendus - Rooma Klubi, kelle esimene raport kõlas ühiskonnakriitiliselt: KASVUL ON PIIRID (vt «The Limits to Growth»,1972). Kui suurriigid ei tee senises poliitikas olemuslikke muudatusi, viivad rahvastiku ja keskkonnareostuse (eriti vaimse) plahvatuslik kasv, odavalt kaevandatavate maavarade ammendumine ning toidu ja energia kasvav defitsiit 25-30 aasta järel olukorrani, kus ühiskond muutub juhitamatuks.

Oleme aru saanud, et eetilised põhiväärtused – roheline ellusuhtumine, üldinimlik hoolivus ja õiglus ühiskonnas tervikuna – määravad inimkonna ellujäämise.

Vajalikku muutust suurriikide poliitikas pole toimunud ja nüüd kogeme valusalt, et prognoositud juhitamatus laieneb ja süveneb ülerahvastatud Lõunast üle kogu Euroopa Põhjala heaolumaadeni. Oleme aru saanud, et eetilised põhiväärtused – roheline ellusuhtumine, üldinimlik hoolivus ja õiglus ühiskonnas tervikuna – määravad inimkonna ellujäämise.

Peame tõdema, et kolmanda aastatuhande alguses oleme kogu Maa looduse ajaloo kõige kiirema liikide massilise väljasuremise olukorras, ja järeldama: inimene liigina on vaieldamatult suurim parasiit kogu planeedi miljardeid aastaid kestnud elus. Ta on aastatuhandeid kahjustanud omaenese elukeskkonda lühinägeliku isikliku kasu nimel, elades mõistusevastaselt järjest ulatuslikumalt vähkkasvajana muu looduse ja liigikaaslaste arvel. Kui kaua veel?

Tekib küsimus: Kellel on selles olukorras üldse võimalus ja kas kellelgi on ka kohustus VASTUTADA? Sest vastutada saab üksnes valikusituatsioonis läbi otsustamise? Vastutusega kaasneb enamasti väärtuste konflikt, kas sisemine, inimestevaheline või kultuuridevaheline.

Saint Exupery on kirjutanud:

Olla inimene — see on eelkõige olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sinust sõltuvat. See tähendab olla uhke võidu üle, mille kaaslased on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma. Sellest võime järeldada, et igaühel on oma vastutus. Mida sellest järeldada? Eksistentsialistid väidavad: Vabadus on raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus. Kas vastutus väheneb nõu küsimisega?

Inimeseks olemise alused ja kogukondlikkus

Kujunenud kriitilises situatsioonis tuleb toetuda inimeseksolemise kõige sügavamaile, olemuslikele alustele. Esiteks on inimene Looduse osa, tema liigitunnuseks – põhiolemuseks – on VAIMSUS (sensu lato), ja selle looming – KULTUUR; teiseks on loodus isereguleeruv süsteem, mille toimimise eelduseks on eluvormide mitmekesisus. Inimühiskonnas on selleks OMANÄOLISTE RAHVUSKULTUURIDE MITMEKESISUS. 

Siin terendab uus ühiskonna harmoonilise ja kestliku eksistentsi paigavaimust väljakasvav KOGUKONDLIKKUS, eelisväärtusena üleilmastumise ja majandus-impeeriumide ees.

Alanud arengufaasis saavad väikesed suurteks tegijateks, suured tükelduvad väikesteks.

Looduse ja ühiskonna areng toimub TSÜKLILISELT. On ilmne, et üleilmastumise faas on oma sihid saavutanud (planetaarne kaubandus-, haridussüsteem, virtuaalne netikeskkond jm), nüüd on kogukonnastumise faas, säilitamaks paikkonna looduse ja rahvuskultuuride mitmekesisust. Saada vaimult suureks, on meie eellastest suurvaimud kaugelenägelikult ja meisterlikult sõnastanud. Alanud arengufaasis saavad väikesed suurteks tegijateks, suured tükelduvad väikesteks. Väikestel on paindlikum kohanemisvõime kiirete muutuste suhtes mis tahes tasandil.

Viimase poolsajandi tsiviilühiskonna arengud on viinud olemuslikele muutustele alusväärtustes. Materiaalne tootmine kui baas ja vaimne kultuur kui pealisehitus on vahetanud kohad: KÕRGKULTUUR kui inimtegevuse siht on ÜLIMUSLIK ja majandus on vahend, mis aitab kultuurselt elada. Kõrgkultuur kasvab kõrgustesse, süvakultuur sügavustesse, kuhu peaks pürgima ka massikultuur. Nende muutuste teiseks olemuslikuks tagajärjeks on ÜHISVÄÄRTUSTE ÜLIMUSLIKKUS indiviidikeskse eraomandi, erahuve esindavate erakondade jm eravaldkondade ees.

Millised valikud on meil omanäolise rahvuskultuuriga väikeriigi kestmiseks? Kui vabad me hetke võimalikes valikutes oleme? See on läbi ajaloo olnud võimu ja vaimu vastasseisu ja/või koostöö küsimus. Julgen väita, et enamikus lääneliku elulaadiga riikides ei võta võim vaimu piisavalt kuulda. Kui kaua veel? Ja kuidas on sellega lood Eestis? Meie põhiseaduslik imperatiiv: Eesti riik, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise läbi aegade. 

Riigipiiride küsimus

Teravneb ka PIIRIDE teine, üleilmse tähendusega regionaalne RIIGIPIIRIDE PROBLEEMISTIK. Ei mõista, milleks praegu see idanaabriga piirilepingu palavik, kui seaduslik rahvusvaheliselt tunnustatud piirileping ja kontrolljoon on olemas. Kas see tähendab okupatsiooni seaduslikku tunnustamist, sellega leppimist ka teistes riikides?

Minna agressoriga lepingut sõlmima on hullem reetmine kui Keskerakonnale etteheidetav leping Putini Venemaaga. Tundub, et Eestis on võim vaimu täiesti minetanud. Sellega on võimatu leppida!

Eesti Kultuuri Koja, Eesti Rooma Klubi, Eesti Koostöökoja, Eesti Klubi, Eesti Teadlaste Liidu, Eesti kultuuriseltside jt aateühenduste põhimissiooni näen kõigi kultuurivaldkondade sidumises tervikuks, ühishuvide kaitsmises viljakas dialoogis valitsusega VÕIMU JA VAIMU vastandite ühtsuses põlisrahva rikka pärandkultuuri ja loova vaimsuse alusel. Meie eellastest suurvaimud on suurepäraselt sõnastanud need kultuuri aluspõhimõtted, millele rajada rahvusriiklik tulevik. Nendele alusväärtustele toetudes tulebki meil kindlustada oma rahvuslik kestmine.

Kellel konkreetselt on eeldused, võimalused ja tahtmine VÕTTA VASTUTUS. Ja mida rahvakeeli ikkagi tähendab vastutada? Selleks on eeldused ja vastutusvõime üksnes haritlaskonnal eesotsas kõigi valdkondade vaimueliidiga. Nendele ja paljudele kaasnevatele küsimustele ootame vastust Viljandi VASTUTUSKULTUURI konverentsil.

Jätkugu meis tasakaalu ja kainet meelt lahkumata tõe ja õigluse soovitud teel.


Artikkel ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärk on tutvustada 30.–31. oktoobril Viljandi Pärimusmuusika Keskuses toimuva konverentsi esinejaid ning nende ettekandeid/paneeldiskussioone. Rohkem infot vastutuskonverentsi ja sellele registeerimise kohta leiab Eesti Kultuuri Koja lehelt http://www.kultuurikoda.eu