/nginx/o/2015/10/21/4618271t1h4a78.jpg)
Viis aastat tagasi võttis riigikogu vastu erakooliseaduse muudatuse, soovides sellega anda hea impulsi Eesti hariduse arengule. Nüüd kavandatakse muudatus tagasi pöörata. Leiame, et ajas tagasipöördumise asemel peaks tegelema ühiselt hea Eesti kooli arendamisega, kirjutavad Tartu Waldorfi gümnaasiumi lapsevanemad Ahto Kivi, Ann Veismann, Monika Karmin.
Erakoolide tekkimise eeldused
Eestis tegutsevad koolipidaja omandivormist lähtuvalt kolme tüüpi üldhariduskoolid: riigikoolid, munitsipaalkoolid ja erakoolid. Riigikooli mõiste kerkis meediasse seoses haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) algatatud kavaga luua efektiivse koolivõrgu tagamiseks riigigümnaasiumid.
Rahastamise seisukohalt on riigikoolid ja munitsipaalkoolid sarnased – neid rahastatakse põhiliselt maksutulust. Kõikidel koolidel on vaja teha kolme liiki kulutusi: 1) maksta õpetajatele palka ja õpetajaid koolitada, 2) tasuda tugipersonali tööjõukulu ja koolimaja kõrvalkulud (küte, elekter jne), 3) investeerida koolihoonesse. Ehk lihtsustatult – kooli olemasoluks on vaja õpetajaid, tugiteenuseid, koolimaja.
Viis aastat on kehtinud kord, mille alusel maksutulust kaetakse omandivormist sõltumata kõikide koolide õpetajate ja tugiteenuste kulud. Selline kord on loonud head eeldused kogukondliku haridustegevuse arenguks. Kehtiv rahastamismudel on erakoolide ülesandeks jätnud koolile ruumide leidmise ja õppekorralduse eripärade finantseerimise. Sellistel tingimustel on erakoolid saanud keskenduda põhilisele – oma õppemetoodika arendamisele.
Seadusemuudatuse põhjused 2010 ja 2015
Riigikohtu 28.10.2014 otsusega tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks senine tegevuskulude tasumise kord.
Kohtuotsuses seisab: «Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid kohaliku omavalitsuse üksustele erakooliseaduse §-ga 222 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest.»
Kohtuotsuses on toodud menetlusosaliste arvamused praegu kehtiva erakooliseaduse § 222 kohta:
Riigikogu: Regulatsiooni eesmärgiks on soov kehtestada üldhariduskoolide rahastamiseks sarnased üldised põhimõtted, olenemata koolide omandivormist, luua eeldused õppemaksu vähendamiseks erakoolides, tagades sellega suuremale ringile koolikohustuslikele isikutele ja nende seaduslikele esindajatele suurem vabadus valida ja otsustada, millistes üldhariduskoolides (sh võimalus valida erinevate õppekavade ja õppevormide vahel) õppida, sõltumata koolide omandivormist.
Haridus- ja teadusministeerium: Regulatsiooni eesmärgiks on kohelda erineva omandivormiga koole võrdselt, vähendada õppemaksu erakoolides, soodustada võrdsemaid võimalusi ligipääsuks erakoolidesse ja suurendada õpilaste valikuvabadust.
Vähem kui aastaga on HTMi arvamus Eesti hariduselu korraldamisest teinud kannapöörde. Pärast 2014. aasta Riigikohtu otsust selle kohta, et tegevustoetuse maksmise nõudes on vastuolusid muude seadustega, on HTM koostanud seadusmuudatuse eelnõu, mis kaotab kohalike omavalitsuste kohustuse erakoole toetada. Seaduse vastuvõtmine riigikogus taastaks õigusliku olukorra, mis kehtis enne 2011. aastat.
Selmet leida juriidiliselt sobiv lahendus või algatada laiapõhjaline sisuline arutelu kogu rahastamissüsteemi paremaks muutmiseks, on valitud pealtnäha kõige lihtsam tee. Seejuures tuuakse seadusmuudatuse tagasipööramise põhjenduses välja samu eesmärke, mida algselt muudatust tehes sooviti (võrdne kohtlemine) ja minnakse mööda eesmärgist kindlustada valikuvõimaluste mitmekesisust hariduses.
Uue seaduseelnõu järgi muutuks kohaliku omavalitsuse osalemine erakoolide rahastamises vabatahtlikuks, st pidevaks läbirääkimiste ja poliitiliste valikute küsimuseks.
Kas hariduse rahastamine on hariduse võtmeküsimus?
Rahvusvahelised eksperdid on toonud esile, et kuigi Eesti kooliharidus on akadeemiliselt kõrge kvaliteediga (PISA testide järgi), ei valmista see noori inimesi ette tegelikult sobituma tänapäeva tööturule.
Ajal, mil hinnatud on koostöö ja probleemilahendusoskused, enda ja teiste töö organiseerimise oskus, paindlik mõtlemine ja pidev õppimisoskus, enesereflektsioon jms, on klassikalise akadeemilise hariduse kõrvale üha enam tarvis hoopis teist laadi haridust.
Haridusministeeriumi algatus «Huvitav kool» peegeldab hästi avalikkuse ootusi vajalikele muutustele. «Huvitava kooli» keskseks sõnumiks on, et «kool saab ja peab olema huvitav ning et õpilase loomuliku uudishimu arendamine on [hariduses] esmane ning õige». «Huvitav kool» on algatatud ka selleks, «et motiveerida koole, lapsevanemaid ja laiemat kogukonda koostööle, muuta koolides toimuv nähtavaks ja tõsta esile neid, kes juba on edukalt kooli huvitavamaks teinud».
Loetletakse rida hea kooli tunnuseid, sh näiteks õpilaste kõrge motivatsioon, õpilaste individuaalsete eripäradega arvestamine, laste huvide toetamine, turvaline keskkond jm. Kõik «Huvitava kooli» algatuse püüdlused on Eesti hariduselus vägagi tervitatavad, kuid tähele võiks panna seda, et mitmed Eesti koolid on hea ja huvitava kooli poole püüelnud ka varem, enne vastavat algatust. Kindlasti on nende hulgas ka munitsipaalkoole, kuid üsna selge on, et kõikide erakoolide tekke taga on vajadus lastevanemate initsiatiivi kaasates teha hea, huvitav, avatud, arenev, turvaline ja arvestav kool.
Kooli huvitavus ei sõltu omandivormist, kuid lapsevanemate ja kogukonna eraalgatusel toimivad koolid on olnud võimelised palju kiiremini ja paindlikumalt vastama ühiskonna ootustele. Seepärast on neid ka järjest rohkem tekkinud ja nad on leidnud kindla koha Eesti haridussüsteemis. Paljude uute ideede sünnitamine ja katsetamine on olnud erakoolide ülesanne.
20. sajandi keskel arvasid matemaatikud ja majandusteadlased, et kasutades majanduse modelleerimiseks matemaatilisi optimeerimismeetodeid, suudavad nad kindlustada majanduse arengu ja sellega garanteerida helge tuleviku.
See oli aeg, kui algas arvutite kiire areng ja matemaatikutel tekkis lootus, et ülesande lahendamise ainukese takistusena tundunud arvutamisressursi piiratus saab nüüd kõrvaldatud ja ideaalse lahenduse leidmine on aja küsimus. Kuid modelleerimine ebaõnnestus, sest arvestamist vajavate muutujate hulk käis mudeli koostajatele üle jõu.
Vaatamata arvutusvõimsuse tohutule kasvule pole tänaseni suudetud elu mitmekesisust valemitesse panna. Niisamuti on eraalgatuslik tegutsemisvabadus osutunud sageli elujõulisemaks kui riiklikult jäigalt reguleeritud ja omaniketa plaanimajanduslikud (modelleeritud, optimeeritud ja hierarhiliselt juhitud) süsteemid. Nii ei saa me kunagi lõplikult kindlaks määrata ka parima ja ainuõige kooli tunnuseid. Samuti ei saa loota, et ühtlaselt ülevalt alla, kesksele kontrollile allutatult saavutame parimad tulemused hariduses.
Väliseksperdid on Eesti koole analüüsides välja toonud ka selle, et me ei tea, milliseks tulevikus maailm muutub, me ei saagi teada täpselt seda, mil viisil oleks kõige parem praegu haridust anda ja mida meie lapsed tulevikus kõige enam vajavad. Seepärast on ülioluline haridust pakkuvate asutuste võimalikult suur mitmekesisus (maailmavaates, õpetamismeetodis jne).
«Kool on õpetajate vabariik,» ütles Waldorfi pedagoogika rajaja R. Steiner. Õpetaja on see, kes peab ise arendama oma sisemisi väärtusi, et seejärel need väärtused õpilastele edasi anda. Keegi väljastpoolt ei saa öelda, millise väärtuse peab õpetaja omaks võtma. Hea kool peab olema selline, mis võimaldab õpetajal areneda ja oma õpetust õpilasele edasi anda.
Waldorfkoolid kasutavad waldorfpedagoogikat, mille alus on antroposoofiast lähtuv inimeseõpetus. Sellel on oma haridusfilosoofia, õppekava ja metoodika. Õpetajatel, lastevanematel ja õpilastel peaks olema võimalus valida erinevate filosoofiate ja metoodikate vahel, et ära tunda õpilasele sobivaim. Meie koolid peavad olema avatud ja valmis neid meetodeid vastu võtma, et kasvatada ebamäärases tulevikus hästi hakkama saavaid inimesi.
Erakoolide roll haridussüsteemis
Seega ei ole erakoolide peamine ülesanne pakkuda kohta lastele, kes ei sobitu riiklikusse koolisüsteemi, vaid pidevalt luua head kooli, näidata, mida on selleks vaja ja võimalik teha.
Kui kaovad erakoolid, siis esimesena kannatavad tõesti need õpilased, kes ei kohane riikliku haridussüsteemiga ja kellel ei ole siis kohta, kus olla. Aga hoopis fataalsem mõju on, kui haridussüsteemist kaob ära üks sisulise arengu mootoreid, uuenduste katselavasid.
Valdur Mikita on kirjutanud: «Uus sünnib kultuuris vaid perifeeria abil». Erakoolid on tänase Eesti haridusmaastiku viljakas perifeeria. Seepärast tekitab hämmeldust eelnõu, mis esiteks pärsib uute erakoolide teket ja teiseks piirab oluliselt nende lapsevanemate ringi, kes erakoolis käimist oma lastele võimaldada saavad, soodustades, vastupidi eelnõu kaaskirjas märgitule, hariduslikku kihistumist.
Hirm, et perifeeriast saab tsentrum (erakoole tekib liiga palju) ei peaks olema hirm, vaid rõõmus ärevus, sest üha rohkem vanemaid on valmis võtma suurema vastutuse oma laste harimise eest nii sisuliselt kui ka materiaalselt. Kuid palju tõenäolisem on, et perifeeria jääb perifeeriaks, andes üha uusi häid impulsse keskuse paremaks muutumiseks.
Üks erakooli näide: Tartu Waldorfgümnaasium
Tartu Waldorfgümnaasiumi sai käesoleval aastal 25 aastaseks. Paarikümne õpilasega koolist on 25 aastaga saanud umbes 270 õpilasega kool. Kooli on viimastel aastatel soovinud tulla nii palju õpilasi, et senine koolimaja jäi lootusetult kitsaks ning eelmisel aastal otsustas selts osta endise Maaülikooli peahoone.
Ostmine õnnestus tänu sellele, et lapsevanematest moodustus töörühm, kus koostati äriplaan, mis oli aluseks ostu finantseerimiseks vajaliku laenu taotlemisel. Kooli ostmiseks koguti omakapital varasemate aastate kokkuhoidliku tegevuse tulemusena ja 2014. aastal toetasid lapsevanemad ja Saksamaa waldorffondid annetuste kaudu kooli ostu 100 000 euroga.
2015. aasta jaanuarist tegutsebki kool uues majas ja tunneb ennast seal väga hästi. Arenguplaani alusel peaks 2023. aastaks olema koolis 400 õpilast ja nõudlust arvestades on see eesmärk täidetav.
Kooli pidajaks on lapsevanemate ja õpetajate ühendus MTÜ Tartu Vaba Waldorfkooli Selts.
Seltsi juhib vabatahtlikkuse printsiibil tegutsev juhatus ja keegi ei saa selle eest tasu. Kooli pidamine on puhas lapsevanemate ja õpetajate initsiatiiv.