Urmas Petti

FOTO: Tartu Jaani Kirik

Usk on praktiline asi, mitte teooria. Usklikuks ei hakata, usku harrastatakse. Sellele pühendutakse vajadusel või kutsumusel, sellele antakse süda. Aga usule pühendumisel ei pea saama kellekski teiseks ega elama kellegi teise elu. Vastupidi, usk peab aitama elada enda elu, kirjutab Tartu Jaani koguduse õpetaja ja Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud Urmas Petti.

Usul on lugu, millega ta ennast kirjeldab ja seletab. Nii nagu meil kõigil on oma lugu. Nii nagu ka tänasel loodusteadusel on lugu oma kangelaste, märtrite, kuningate ja revolutsionääridega. Kõiki neid lugusid on kasulik aegajalt kriitiliselt läbi katsuda. Kasvõi seepärast, et näiteks usu lugu, ka pärimuseks nimetatu, harjumuspärased kombed ja tavad aitavad küll paljut seletada, aga viimselt usk ei püüdle mitte seletusele, vaid mõistmisele. Ka selle mõistmisele, et tegelikkust ei saa lõpuni seletada. Kuna seletus koosneb sõnadest, aga tegelikkus mitte.

Näiteks usu lugu, ka pärimuseks nimetatu, harjumuspärased kombed ja tavad aitavad küll paljut seletada, aga viimselt usk ei püüdle mitte seletusele, vaid mõistmisele.

Lugu meenutatakse pühadest kirjadest. Pühakiri pole aga õigupoolest tekst, vaid alati tõlgendus kindlates oludes, konkreetsele inimesele. See pole raamat, mida loetakse ja millest siis omatahtsi või kellegi teise ettekirjutuste alusel tehakse järeldused, vaid mida nende tekstide lugemine teeb või ei tee lugejaga. Ka tema soovide/tahtmiste vastaselt vahel. Üksnes seepärast ja üksnes sedavõrd on tegemist pühakirjaga.

Usk muudab seega meie teadvust, seda, mille kaudu meie elu saab kõige kergemini ja kõige põhjalikumalt mõjutada. Muud loodust saab väga lihtsalt mõjutada keskkonna kaudu, inimene on aga selles osas erakordselt tolerantne. Tema tegelik keskkond ongi meel, teadvus.

Teadvuse seisundi muutmise viisid

Jeesus ütleb Mk 1,15: «Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!» See meele parandamine, kr metanoia, ei tähenda esimeses järjekorras mitte kõlbelist edenemist, vaid teadvuse sisu muutmist. «Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel,» ütleb Paulus Rm 12,2. Meelemuutus eeldab, et ollakse üldse teadvusel, meelemärkusel. Sageli püütakse seda vältida, teadvust ähmastada, olgu keemiliste manipulatsioonide või meele-lahutamisega, teadvuse tükkideks lõhkumisega. Näiteks üha väiksemaks muutuvaid ekraane põrnitsedes. Potentsiaalselt elu muutval täisvõimsusel on teadvus meie jaoks ehk liiga vägev, kardame, et ei suuda seda kontrollida, et võimalikud tagajärjed pole meile meelepärased. Parem on osa välja lülitada.

Potentsiaalselt elu muutval täisvõimsusel on teadvus meie jaoks ehk liiga vägev, kardame, et ei suuda seda kontrollida, et võimalikud tagajärjed pole meile meelepärased. Parem on osa välja lülitada.

Enamikes religioonides pakutakse seevastu ja seetõttu harjutusi inimese «äratamiseks» ja «vabastamiseks», tema teadvuse seisundi muutmiseks ja meele koondamiseks. Kristlikus traditsioonis nimetatakse nende praktiseerimist askeesiks (kr harjutus, treening). Laias laastus saab kõnelda kolmest säärasest harjutusest või harjutuste tüübist: palve, paast ja valvamine (vrd Mt 17,21: «See tõug ei lähe välja millegi muu kui palve ja paastumisega»).

Palve on püüd teadvust muuta ja juhtida mõistmisele – palja seletamise asemel – seeläbi, et suubutakse aegamööda vaikusesse ja kuulamisse. Mitte kõnelemisse. «Ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu,» ütleb Jeesus Mäejutluses oma jüngritele palvetamist õpetades. «Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!» Juba juutlikus traditsioonis on palve ennekõike pühakirja korduv retsiteerimine, enamasti väljaöeldavat aegamööda lühendades, selleks, et tähendus avaneks, tekstist saaks tõlgendus. Palve on seega harjutus õppimaks mitte kõnelemist, vaid vaikimist ja kuulamist.

Nii nagu paast on harjutus õppimaks mitte nälgimist, vaid söömist, isegi kõige laiemas mõttes tarvitamist. Tarbimise põhiline probleem on alati olnud, et kiputakse eirama termodünaamika seadusi. Igasugune kõnelus majanduskasvust ja lisandväärtuse loomisest on eksitav selles mõttes, et tegelikult peaksime rääkima pelgalt aine ja energia muundamisest. Mitte millestki ei teki midagi. Rikkus tuleb alati vaesumise arvelt. Kui kusagil saab rohkem, siis teisal jääb vähemaks. Selles mõttes maist paradiisi ei saa olla ega tulla. Paast on selle kogemine oma keha kaudu.

Kõik on üks

Tänapäeva loodusteaduste suurim saavutus seisneb ehk selles, et ka mõistmatutele on ära seletatud, mis arukatele oli juba ammu teada. Nimelt, et pole mingit eraldusjoont, rääkimata müürist, inimese ja looduse, isegi inimese ja universumi vahel. Kõik koosneb samadest keemilistest elementidest, ikka alustades vesinikust ja heeliumist, neist kõige levinumaist, ning lõpetades päris eksootiliste või isegi üksnes ette kujutatavatega. Ja seal vahel on need meie toimimiseks vajalikud, mis kunagi miljonite või lausa miljardite aastate eest supernoovade plahvatustes tekkinud. Ning bioloogiliselt oleme samasugused valkudel põhinevad struktuurid nagu ükskõik milline amööb või karuohakas või liivakirp.

Tänapäeva loodusteaduste suurim saavutus seisneb ehk selles, et ka mõistmatutele on ära seletatud, mis arukatele oli juba ammu teada. Nimelt, et pole mingit eraldusjoont, rääkimata müürist, inimese ja looduse, isegi inimese ja universumi vahel.

Me pärineme küll ühest emalt saadud rakust (isa panust tuleb mikroskoobi all otsida), aga tegemist on jadaga, mis ulatub ajas tagasi sadu tuhandeid, isegi miljoneid aastaid. Ühtpidi on iga inimene sama vana kui elu planeedil Maa. Teisest otsast sama vana kui tähed. Lühike pole seega mitte meie elu, vaid mälu. Mida loevad siis need aastad, mida tähistatakse sünnipäeval? Inimene pole siia ilma sündinud õieti. Millal sünnib võilill? Ta moodustub, võtab kuju, kasvab? Ükskõik, mis sõna kasutatakse, peaasi, et ei ehitata müüri.

Paast tegeleb kehaga ja selle ning füüsikalise maailma seostega. Sellega, mis on üsna püsiv. Valvamine on harjutus tegelemaks ajaga. Sellega, mis muutub. Kui paast tähendab ajutist loobumist söögist või teatud toiduainetest, siis valvamine tähendab ajutist loobumist unest. Valvamise esmane põhjendus seisneb selles, et magades oleme omamoodi kaitsetud ja pole päriselt teadvusel. Jeesus ütleb ka: «valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul...» Või nagu kirjutab Peetrus: «Olge kained, valvake! Teie süüdistaja, kurat, käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata…» Kaugem valvamise mõte on aga, et pelgalt teadvusel olek ei tähenda veel, nagu oleks inimene ärkvel, üleval. Ehk ta hoopis unistab, näeb ilmsi und. On juua täis. Viibib mõtetega mujal, mitte siin. Kuidas ma üldse saan aru, et olen üleval?

Traditsioonilises kristlikus arusaamas pole nimetatud kolme harjutust võimalik päriselt üksteisest lahutada, nad on kui üks hingamine. Benediktlaste sajanditevanune juhend piibliga tegelemiseks kõlab: lectio, meditatio, oratio. Lugemine, mõtisklemine, palve. Need pole aga kolm selgelt eraldatud etappi, vaid üks tervik, mis ennast ikka ja jälle kordab. Luther kirjeldab sarnaste sõnadega õiget meetodit teoloogiaga tegelemiseks: oratio, meditatio, tentatio. Siin on viimaseks etapiks katsumus, st praktiline elu. Ka tema mõte seisneb selles, et lugemise juurest jõutakse meenutamise ja kordamise ehk palvetamise läbi loomulikul viisil kuulamise, kuulmise ja mõtiskluseni. Mis omakorda viib läbi keha vajaduste tunnetamise füüsilisse maailma ja paneb teadvustama selle rütmi ehk aega. Kirjelduse juurest jõutakse seletuse ja viimaks mõistmiseni. Loodetavasti.

Neil harjutustel pole omaette eesmärki. Pole mõtet hakata kristlaseks selleks, et muudkui palvetada, paastuda ja valvata ja las traktor töötab, sest tema on rauast. Olla kristlane, Kristuse järgija, tähendab elada praktilist elu, enda elu. Neid harjutusi ei tehta selleks, et saada kellekski teiseks. Neid ei tehta isegi mitte selleks, et saada paremaks. Sest saada paremaks tähendab võrdlemist, kellegi teise, kasvõi eilse iseenda halvemaks pidamist, tähendab müüri ehitamist. Neid harjutusi tehakse, et müüre ületada, et jõuda iseenda ja teise juurde. Mõistmaks tegelikkust, mis pole seletustesse ja sõnadesse haaratav. See on usu vastutus.


Artikkel ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärk on tutvustada 30.–31. oktoobril Viljandi Pärimusmuusika Keskuses toimuva konverentsi esinejaid ning nende ettekandeid/paneeldiskussioone. Rohkem infot vastutuskonverentsi ja sellele registeerimise kohta leiab Eesti Kultuuri Koja lehelt http://www.kultuurikoda.eu.