Merle Haruoja

FOTO: Erakogu

Inimkaubandus on märksa laiemalt käsitletav, kui oleme igapäevaselt harjunud ja inimkaubanduse ohvriteks võivad olla ka pagulased, kirjutab inimõiguste ekspert Merle Haruoja.

Tõrjutud, puuetega, vaesuses elavad ja teised haavatavas seisukorras inimesed, eriti lapsed, on kurjategijatele hõlbus saak nii Eestis kui mujal maailmas. See töö, mille peame tegema juba inimkaubanduse ohvriks langenuiga on aga võrreldamatult kulukam kui ennetustöö.

Inimkaubandus on inimõiguste rikkumine ja see on raske isikuvastane kuritegu kogu maailmas. Inimkaubanduse eest saab kriminaalvastutusele võtta nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid.

Ka pagulased võivad osutuda inimkaubanduse ohvriteks ning see on üks aspekt, millest pagulasküsimuste lahendamisel juhinduda tuleks. 

Eesti õigusriigina kohustub järgima rahvusvahelisi kokkuleppeid ja siseriiklikke õigusakte. Rahvusvaheliselt on inimkaubanduse määratluse ja tõkestamise abinõud sätestanud nii ÜRO, Euroopa Nõukogu kui ka Euroopa Liit.

Karistusseadustiku § 133 käsitleb inimkaubandusena inimese asetamist olukorda, kus ta on sunnitud töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust, samuti inimese sellises olukorras hoidmise eest, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega.

Rahvusvaheline õigus määratleb inimkaubanduse kõige viimasena Eestis 1. juunil 2015.a. jõustunud inimkaubandusvastase Euroopa Nõukogu konventsiooni kohaselt alljärgnevalt:

Inimkaubandus on isiku ärakasutamise eesmärgil tema värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine jõu või muu sunnimeetodi kasutamise või sellega ähvardamise, inimröövi, pettuse, võimu kuritarvitamise või isiku abitu seisundi ärakasutamise või teist isikut kontrolliva isiku nõusoleku saavutamiseks makse tegemise või vastuvõtmise või muu hüvise pakkumise või vastuvõtmise teel. Ärakasutamine sisaldab vähemalt teise isiku prostitutsioonile sundimist või muul viisil seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilist tööd või teenuseid, orjuses või sama laadi seisundis pidamist või elundite eemaldamist. Inimkaubanduse ohvri nõusolek eeltoodud tunnustel nimetatud tahtliku ärakasutamisega ei muuda teo olemust, kui see on toime pandud eeltoodud viisil. Lapse (alla 18-aastane isik) ärakasutamise eesmärgil tema värbamist, vedamist, üleandmist, majutamist või vastuvõtmist peetakse inimkaubanduseks ka juhul, kui seda ei ole toime pandud eelnimetatud viisil. Ohver on konventsiooni kohaselt füüsiline isik, kes on eeltoodud määratletud tähenduses inimkaubanduse subjektiks.

Seega inimkaubandus on märksa laiemalt käsitletav, kui oleme igapäevaselt harjunud ja inimkaubanduse ohvriteks võivad olla ka pagulased.

Eesti peab tegelema arvatavale inimkaubanduse ohvritele vajaliku taastumis- ja järelemõtlemisaja tagamisega enne, kui võimalik ohver peab asuma koostööle uurimisasutustega. Nimetatud aja jooksul (vähemalt 30 peäva) ei tohi Euroopa Nõukogu inimkaubandusvastase konventsiooni kohaselt sellist isikut riigist välja saata.

Konventsiooni kohaselt väljastavad riigid ohvritele pikendatava elamisloa, kui nende viibimine on pädeva asutuse arvates vajalik ja ohver teeb koostööd uurimise või kriminaalmenetluse raames. Lapsohvritele on ette nähtud eraldi just laste parimaid huve arvestav õiguslik kaitse.

Inimkaubanduse vastu võitlemise eksperdirühma (koosneb 15 sõltumatust eksperdist kõigist konventsiooniga liitunud riikidest) viimane aruanne (kuni septembrini 2014) soovitab tungivalt kõigile konventsiooniosalistele riikidele, et tarvis oleks kehtestada seadusandlus, mis annaks inimkaubanduse ohvritele pikendatava elamisloa ka siis, kui nad ei tee uurimisorganitega koostööd. Aruanne soovitab arvesse võtta, et inimkaubanduse ohvrite abistamiseks (ja nende uuesti inimkaubitsejate küüsi sattumise vältimiseks) on tähtis, et neile võimaldataks diskrimineerimiseta juurdepääs tööturule, kutseõppele ja haridusele.

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 5 lg 2 p 2 sätestab, et

Eestis kvalifitseerub ajutise kaitse saajaks välismaalane, kes on sunnitud eelkõige rahvusvaheliste organisatsioonide üleskutse tulemusena oma päritoluriigist või -piirkonnast lahkuma või on sealt evakueeritud ning kellel seoses olukorraga nimetatud riigis ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt tagasi pöörduda ja kes võib kuuluda rahvusvahelist kaitset reguleerivate sätete reguleerimisalasse ning keda ähvardab tõsine oht langeda või kes on langenud inimõiguste süsteemse või üldise rikkumise ohvriks.

Inimkaubanduse kaasustes olulised kohaldatavad abinõud on restitutsioon, rehabilitatsioon, kahjude hüvitamine ja korduvuse ärahoidmine. Seega vajame Eestis inimkaubandusega võitlemiseks ja inimkaubanduse tõkestamiseks süsteemset ja järjepidevat tegevust, mille tagamise keskmes on riik oma institutsioonidega. Koostöö vajadus kodanikuühiskonnaga on sätestatud kõigis rahvusvahelistes lepingutes ning selle eesmärk on pakkuda ohvritele parimat abi. Samas kohustuvad riigid kohaldama seadusandlikke ja muid meetmeid pakkumaks ohvritega tegelejatele kohast kaitset võimaliku kättemaksu ja hirmutamise eest kuriteo uurimise ning kurjategijate kohtu alla andmise ajal ja pärast seda.

Eestile on oluline juhinduda teiste riikide kogemustest ja praktikast. Kahjuks Eesti ametlik kuritegevuse statistika inimkaubanduse osas ei kajasta kogu tegelikku olukorda. Täiendavat teavet saab Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu inimkaubandusega võitlemiseks ja järelevalveks loodud institutsioonide aruannetest, hindamismenetluse materjalidest ja juhistest.

Inimkaubanduse ohvriks võivad langeda ka inimesed, kes seda ise ei tea või ei tunnista ning koostöös teiste riikidega saab Eesti panustadanii  inimkaubanduse vastasesse võitlusse kui inimkaubanduse tõkestamisse. Tõhus rahvusvaheline koostöö võimaldab riikidel otsida ja leida parimaid lahendusi inimkaubandusega võitlemisel ning olulised partnerid selles töös on rahvusvahelised ja riigisisesed vabaühendused.

Mida saame koos ja igaüks eraldi teha selleks, et inimkaubanduse ohvreid oleks vähem? Alustada saab probleemi teadvustamisest, laste ja noorte haridusse panustamisest ja iga inimese väärtustamisest.