Külliki Kübarsepp

FOTO: Riigikogu kantselei

Praegune erakondade rahastamise süsteem, mis soosib avalikku korruptsiooni ja pärsib konkurentsi, vajab muutmist, kirjutab riigikogu liige Külliki Kübarsepp (Vabaerakond).

Eelmisel nädal arutas riigikogu erakondade riigieelarvelise rahastamise vähendamist. Vabaerakond esitas ettepaneku, mis kannab petitsiooni «Lõpetada erakondade ületoitmine!» meelsust, millele andis oma toetusallkirja 3940 inimest.

Leian, et erakondade rahastamist tuleb reguleerida järgmiste põhimõtete alusel:

  • Riigieelarveline eraldis erakondadele ei tohi ületada poolt seni makstud summast ehk kärpides 2,7 miljonit eurot, jätaksime 2,7 alles.
  • Riigieelarvest eraldatavad summad peavad kandma sihtotstarvet.
  • Riigipoolse toetuse jagamise aluseks peaks olema saadud häälte arv, mitte saadikute arv riigikogus. Peame õigeks toetuse jagamist ka kohalikel valimistel osalevatele valimisliitudele.

Kuidas tekkis praegune erakondade rahastamise kord?

Tuletame meelde, kuidas selline olukord üldse tekkis. Peale aastatuhande vahetust loodi uus erakond nimega Res Publica. Mitmete asjaolude kokkulangemise tulemusena saavutati vägagi korralik valimistulemus.

Üks hädadest oli, et see läks pagana palju maksma. Kuskilt oli vaja saada allikaid, et kampaaniakulud kinni maksta. Olles ise valitsuses, oli lihtne teha erakonnaseaduse muudatus, mis kolmekordistas enne 2004. aastat kehtinud riigieelarvelise toetuse. Natukese aja pärast tõsteti summat veelgi, pea 25 miljoni krooni võrra.Tänaseks on summa kasvanud 5,4 miljoni euroni aastas (84,7 miljonit krooni).

Mis on tulemus? Valimiskampaaniaid rahastatakse nii, et kokkulepete alusel ajatatakse maksegraafik järgmise valimiseni. Ehk pea kogu riigieraldis suunatakse edasi pankadele ja teistele võlausaldajatele.

Kujunenud on olukord, kus kandidaadid ei tea isegi kandideerimiskautsjoni olemasolust ja selle suurusest mitte midagi.

Kujunenud on olukord, kus kandidaadid ei tea isegi kandideerimiskautsjoni olemasolust ja selle suurusest mitte midagi. Rääkimata erakondade huvist korjata liikmemakse ning väikeannetusi. Liikmemaksu roll on edendada aktiivsete liikmete abil tervet organisatsioonikultuuri. Praegused erakondade sisevalimised on üks suur konveier. Puudub tahe liikmetega suhelda. Neid on vaja vaid erakonna sisekliki edutamiseks. Pärast liikmed unustatakse.

Süsteem soosib avalikku korruptsiooni

Siit retooriline küsimus, milleks on väikeses Eestis vaja hiigelsuure liikmeskonnaga erakondi? Liikmemaksude kogumiseks? Kuid megaerakondade tekke üks põhjuseid on see, et siis ollakse anonüümsemad ning vastutus hajub. Eraldise vähendamine peaks aitama kaasa mitme poliitilise mädapaise lahendamisele.

Kõigepealt soosib praegune süsteem avalikku poliitilist korruptsiooni. Miks?

Meie ettepanek on jagada erakondadele antavad eraldised liigiti: tegevustoetus, valmiskampaaniatoetus, kodanikukasvatuse ja maailmavaate levitamise toetus.

Erakondadele antakse maksumaksja raha n-ö pimedalt kätte. Neilt ei nõuta taotlusi tegevus- ja eelarvekavadega. Üsna sümboolseid aruandeid antakse alles tagantjärele.

Meie ettepanek on jagada erakondadele antavad eraldised liigiti: tegevustoetus, valmiskampaaniatoetus, kodanikukasvatuse ja maailmavaate levitamise toetus.

Kampaaniatoetus võiks ideaalis olla kõikidele täisnimekirjadele sama suur. Tegevustoetus laekuks vastavalt saadud häälte arvule. Ja seda siis ka kohalike valimiste tulemust arvestades, kus toetust saaksid ka valimisliidud. Oleme andnud erakondadele poliitikaloome monopoli. See pole õige. Järjest enam näeme, et kohalikele on tähtsam see persoon või kodanike rühm, kes suudab reaalselt midagi ära teha.

Kogukondades pole niivõrd oluline kandidaatide ja nimekirjade maailmavaateline määratlemine. Kohalikud valimisliidud on justkui kohalikud väikesed erakonnakesed, keda ei peaks karistama selle eest, et poliitikat ei looda vasak-parem skaalast lähtuvalt. Võtkem kõiki ikka ühetaoliselt. Me ju tegutseme sama ideaali suunas – muuta Eesti elu paremaks.

Süsteem ei soosi poliitilist konkurentsi

Maksumaksjad maksavad kinni erakondade kampaaniavõlad, hoiavad ülal nende toiduahelat ning tasuvad kontori ja muu toreduse eest. Kas see on õiglane?

Ei ole, sest minu meelest on erakonnad üks kodanikuühiskonna koondumise vorme. Kuid teistele kodanikeühendustele me selliseid otsetoetusi ei jaga. Kas siis mingid kodanikeühendused peavad seisma ülejäänud kodanikest kõrgemal? Ei pea!

Vabaerakond on oma nahal kogenud, et praegune rahastamise põhimõte, kus võitjad saavad suure torditüki ja ülejäänud vaid palukesi, ei soosi poliitilist konkurentsi.

Vabaerakond on oma nahal kogenud, et praegune rahastamise põhimõte, kus võitjad saavad suure torditüki ja ülejäänud vaid palukesi, ei soosi poliitilist konkurentsi. Tagajärjeks on mandunud ja igavlev poliitikute rühm, kes iga 3,5 aasta tagant teevad oma eeliseid kasutades kõik, et taas parlamenti pääseda.

Sarnane mugavustsoon kandub ka riigivalitsemisse. Kogutakse makse, otseseid ja kaudseid, kuid tulevikku vaadata ei tihata, sest mis saab juhul, kui peab ise ka midagi tegema ning veel hakkama kodanikega asju sisuliselt läbi rääkima.

Muide, kui kodanikega rohkem rääkida, siis ei oleks meie ühiskond sellisel määral lõhestatud, nagu on pagulasteema aruteludel või kooseluseaduse menetlemisel. Me ei märka kodanikke ka siis, kui neis kasvab viha ja soov riigist lahkuda.

Natuke võrdlevaid numbreid ka. 2010. aasta andmed näitavad, et kui võtta aluseks otsesed riigieraldised erakondadele suhestatuna SKT suurusega, siis on Eesti suveräänne liider. Pea kaks ja pool korda vähem makstakse toetusi Leedus, Austrias ja Poolas. Holland ja Läti on oma tulemustes pingerea lõpus, ehk neis riikides otsetoetused erakondadele on minimaalsed.  

Tuletan meelde, et riigieelarve vajab lisavahendeid. Erakonnad võiksid anda oma panuse ja poolest rahast loobuda. See summa pole kogu eelarvet vaadates teab mis suur, kuid abiks ikka.

Erakondade rahastamist tuleb muuta

Kutsun erakondi olema julged ning vastutust võtma! Lõpetame maksumaksja otsese lüpsmise, panustame poliitika loomisse ka rahaliselt ise. Seda oodatakse ju järjest enam, kui taas räägitakse kuluhüvitiste kasutamisest ja poliitikute suutmatusest hüvedest loobuda.

Aus oleks, kui meil kõigil oleks sarnased starditingimused. 100 meetri jooksu stardis ei panda ju Usain Bolti 80 meetri pealt startima sellepärast, et ta on teistest kiirem.

Erakondade juhatused, ärge tehke valimiskampaaniaid võlgu! Kuidas saab usaldada riigi rahakoti juurde neid, kes oma rahakoti sisu lugeda ei oska ning kergekäeliselt kassad miinusesse ajavad. Hoidke seda raha kokku, mis teile päris suure boonusena tuleb. Hoidke selleks, et kampaaniaid läbi viia säästlikult ja mõistlikult.

Aus oleks, kui meil kõigil oleks sarnased starditingimused. 100 meetri jooksu stardis ei panda ju Usain Bolti 80 meetri pealt startima sellepärast, et ta on teistest kiirem. Kõigile antakse võimalus võrdse stardijoonega teda võita. Ja võidetakse ka! Ka Eesti erakonnad võiksid kampaaniaressurside suhtes startida võrdselt.

Erakondade rahastamise vähendamine poole võrra on sammuke selleks, et saada jagu poliitilise mõtlemise seisakust. Julgegem see samm teha!

Neid mõtteid eelmisel nädalal riigikogu ees esitades tundsin just suurerakondade halvakspanu. Oleksin sattunud justkui riigireeturite nimekirja. Suhtumine oli ühene – erakondadele eraldatavad megasuured summad on püha lehm, mida puutuda ei tohi. Suurte erakondade esindajate silmis ja kehakeeles peegeldus tohutu valulikkus. Vahel antakse ka mõista: kui riigipoolset rahastamist vähendada, siis tulevad võõrriigi käsilased või populistid, kes poliitika ära rikuvad.

Paraku on just see suhtumine normaalse poliitika surm. Karistamatus, eelisseisundi nautimine ja iseenda asendamatuks pidamine lõpeb alati halvasti. Kui tahame poliitilises kultuuris ja poliitikutes esile kutsuda muutusi, siis peame ühiselt nõudma ümberkorraldusi just erakondade rahastamise küsimuses.