Liina Kersna: normaliseeritud vägivallaga ei tohi leppida

Liina Kersna Foto: Erakogu

Lähisuhtevägivald on Eestis suur ja levinud probleem, mis vajab riigieelarvest praegusest enam ressursse, kirjutab riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Liina Kersna (RE).

Kümme aastat tagasi koputas ühe Eesti naiste varjupaiga uksele 6-kuuse lapsega mees. Alkoholipsühhoosis naine oli hammustanud tal peast pool kõrva ja osa sõrmedest. Haiglasse viidi kohe ka kõrvapõletikus laps. Öösel helistati haiglast, et vaja on isa, laps ei lepi ühegi naisega. Praegu elab see 11-aastane laps kinnises asutuses, sest käitub naistega vägivaldselt.

Hinnanguliselt on siiski vaid iga kümnes lähisuhtevägivallas kannatanu mees, mistõttu keskendume täna naistele.

Eesti politsei saab ööpäevas keskmiselt 32 perevägivallaga seotud väljakutset. Tugikeskuste poole pöördus eelmisel aastal kokku 1617 naist 186 lapsega. Elu jooksul kogeb vägivalda iga neljas Eesti naine, oma partneri suhtes on aasta jooksul vägivalda kasutanud iga kümnes mees. Eelmisel aastal mõrvas seitse meest oma partneri.

Üle-euroopaline naistevastase vägivalla uuring ütleb, et vaid iga kolmas partneri poolt füüsiliselt kuritarvitatud naine pöördub politsei või mõne abiorganisatsiooni poole. Kolmandik vägivalla all kannatavatest naistest ei iitsatagi oma üleelamistest. Eriti kidakeelsed on partneri poolt seksuaalselt kuritarvitatud naised.

Maades, kus suhtumine võrdsusesse jätab soovida, jõuab lähisuhtevägivalla ohvritest politseisse vaid 10 protsenti. Uuringud kinnitavad, et mida suurem on riigis võrdõiguslikkus, seda julgemalt teatatakse ka vägivallast.

Lähisuhtevägivalla löödud haavad on sügavad ja traumad seda kestvamad, mida kauem ohvrid vaikivad. Miks nad ei räägi?

Sest pool meist näitab ohvri poole näpuga. 58 protsenti Eesti meestest ja 49 protsenti naistest arvab, et perevägivalla ohver on ise süüdi. Spetsialistide kinnitusel on vägivaldne käitumine otseselt seotud vägivalda õigustavate hoiakute ja stereotüüpsete soorollidega. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis naistevastast vägivalda uurinud Kadri Soo hinnangul vajab ühiskonnas kujundamist arusaam, et peresisene vägivald on raske kuritegu, mille tagajärjed võivad ulatuda järgmisesse põlvkonda. On näiteid, kus vägivaldsed suhted on kordunud läbi viie põlvkonna.

Naistevastase vägivalla levik Euroopas

Viimase aasta jooksul on füüsilist vägivalda kogenud 13 miljonit ehk 7 protsenti ELis elavatest naistest. Elu jooksul on nii Euroopas kui ka Eestis kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda kolmandik täisealistest naistest, Soomes 47, Rootsis 46 protsenti. Kõige sagedamini esinevad füüsilise vägivalla vormid on lükkamine ja tõukamine, lahtise käega löömine, kinnihaaramine ja juustest kiskumine.

Psühholoogilist vägivalda on kogenud 43 protsenti ELis ja 59 protsenti Eestis küsitletud naistest. Siia kuuluvad alandamine, väljapressimine, kodust lahkumise keelamine, luku taha panemine, hirmutamine ja ähvardamine, aga ka keeld töötada väljaspool kodu, otsustada rahaasjade üle jne.

Mustrid korduvad

35 protsenti Euroopa naistest tunnistab, et on lapsepõlves kogenud erinevat liiki vägivalda, 12 protsenti kinnitas seksuaalset väärkohtlemist lapsepõlves.

Eestis on lapsena mistahes vägivalda kogenud pool küsitletud naistest, meist veidi suurem on see näitaja (53 protsenti) vaid Soomes. ELi keskmisest oluliselt rohkem on Eesti naisi lapsena tutistatud ja tugevalt rihmaga löödud. 30 protsenti paarissuhtes seksuaalset vägivalda kogenud naistest märkis, et nad kogesid seda ka lapsena.

Greenwichi Ülikooli kriminoloogia keskuse teaduri Darrick Jolliffe uuring kinnitab, et vägivald läheb sageli aastate jooksul intensiivsemaks. Näiteks 32- aastaselt vägivallatsenud mehed käitusid 46-aastaselt veel jõhkramalt.

Vägivalla mõju

Pool vägivallaohvritest on kaotanud enesekindluse, kannatab suhteprobleemide ja ärevuse all. Väga levinud on neil unehäired ja depressioon.

Ka väärkoheldud lastel on suurem depressiooni ja posttraumaatilise stressihäire risk, neil esineb rohkem alkoholi- ja narkosõltuvust. Kinnitust on saanud seos posttraumaatilise stressi ja õigusrikkumiste vahel.

Suurbritannias tehtud teadusuuringud näitavad, et tulevase vägivaldse käitumise eelduseks on tihtipeale 8–10-aastaste laste impulsiivsus, mahajäämus koolis ja vanemate vähene osavõtt lapse elust. Kui selliste lastega õigel ajal ei tegeleta, sooritab pool neist oma eluteel mõne kuriteo. Probleemsed lapsed ja nende vanemad vajavad varakult erilist tähelepanu. Vanemaid on vaja õpetada lapse eripäradega toime tulema ja võimaldada vajadustele vastavat koolikeskkonda. Selleks on vaja toetada õpet väikeklassides ja tagada haridusmaastiku mitmekesisus.

Kindlasti vajab täiendamist õpetajaharidus. Oulu Ülikoolis koolivägivallaga tegeleva Vappu Sunnari sõnul reageerivad õpetajad vägivallale enamasti kahel viisil: nad kas lõpetavad selle kiirelt või ei tee seda nägema. Selliste reageeringute korral ei õpi lapsed, mis oleks õige. Õpetajatele on vaja anda oskused märgata vägivallaohvrit ja teadmisi, kuidas reageerida.

Mida saame veel teha?

Tallinna Ülikoolis tehtud uurimistöö järeldused soovitavad mitte reageerida poiste agressiivsusele kui kaasasündinud käitumisele – nagu meil tihtipeale tavaks. Tüdrukute puhul soovitatakse arendada initsiatiivikust ja oskust enda eest seista. Noorte seas tuleb kujundada vägivalda taunivat hoiakut ja arusaama soolisest võrdõiguslikkusest.

Õpilaste ja täiskasvanute uuringus antud vastused kinnitavad, et poisse kirjeldatakse vägivaldsete, domineerivate, reegleid rikkuvate ja vabamatena, tüdrukuid aga kuulekate ja korralike käsutäitjatena, kes püüavad autoriteetidele meeldida ja püüdlikult ootustele vastata. Uuring järeldab, et naistevastase vägivalla rohkuse juuri ühiskonnas tuleb otsida kasvatusest, hoiakutest ning reaktsioonidest poiste ja tüdrukute käitumisele. Mitte sellest, et mehed ongi loomult agressiivsemad ja naised allaheitlikumad.

Erilist tähelepanu vajab perevägivalda näinud või kogenud laps

70 protsendil naiste vastu suunatud vägivallajuhtumitest on tunnistajateks ka lapsed – ja see jätab neisse jälje. Northamptoni Ülikooli uurimuse järgi on kodus vägivalda kogenud lastest 62 protsenti ka ise vägivaldsed. Vägivallamuster kipub kanduma põlvest põlve, mistap tuleb lastele pakkuda nõustamist sellest ringist väljumiseks.

10-aastane tüdruk õppis koolis hästi, käis tantsu- ja kunstiringis, muutus aga üleöö trotslikuks, keeldudes minemast nii kooli kui ka huviringidesse. Pärast pikaaegset tööd psühhiaatri juures selgus, et väike neiu oli ühel päeval juhuslikult näinud oma ema selili esikupõrandal ja isa peksmas ema pead vastu põrandat. Tüdruk pani vaikselt ukse kinni, vanemad ei märganud teda. Nende mõne sekundiga oli lapse elu muutunud. Sellise trauma ravimine nõuab palju tööd.

Eestis põgenes möödunud aastal emaga kodust 186 last. Millist abi nad saavad? Näiteks Võru- ja Põlvamaal nõustab selliseid lapsi vaid üks, vabatahtlik tasuta Tartust kohale sõitev lastepsühholoog.

Tuleva aasta riigieelarvest saavad 13 Eesti naiste varjupaika kokku 500 000 eurot tegevuskuludeks ja kodust põgenenud peredele öömaja pakkumiseks. Seni saadi igal aastal lisaks ka 200 000 eurot Norra programmi raha vägivallaohvrite nõustamiseks, kuid programm lõpeb tänavu ja riigieelarves pole selle jätkamiseks ressursse plaanitud.

Ühe vägivallaohvri nõustamise miinimumaeg on 10 tundi, ekspertide hinnangul oleks enamasti vaja 50, mõnel juhul isegi 100 tundi. Norra raha võimaldas seni igale meie naiste tugikeskusele aastas 156 tundi nõustamisteenust, kuid näiteks Tartu Avatud Naistekeskuse kogemuse põhjal oleks tegelik vajadus üle 800 tunni. Vägivallarattast väljumiseks on ülioluline, et nii naised kui ka lapsed saaksid piisavalt palju nõustamist ja mõnikord ka ravi.

Praegu käib töö Eesti naiste varjupaikades suures osas vabatahtlikkuse alusel. Peaaegu kõik töötajad töötavad hakkama saamiseks ka mujal. Et toetada neid suure südamega, tugevaid ja entusiastlikke naisi ning aidata kaasa lähisuhtevägivalla ennetamisele, oleme otsustanud koos Helmen Küti ja Maire Aunastega moodustada Riigikogu toetusrühma.

Ettepanekud lähisuhtevägivalla ennetamiseks

• Koolinoortele on vaja regulaarseid koolitusi, mis õpetavad looma terveid suhteid, lahendama konflikte ja kaitsma end vägivalla eest.

• Vanemaid on vaja õpetada lapse eripäradega toime tulema ja lapsele on vaja tema vajadustele vastavat koolikeskkonda.

• Õpetajatele on vaja anda oskused märgata vägivallaohvrit ja teadmisi, kuidas vägivallale reageerida.

• Pakkuda lastele psühholoogilist nõustamist, mis aitaks neil vägivallamustrist väljuda.

• Selleks et ohvrid otsiksid rohkem abi, on vaja teha rohkem teavitustööd nii neile mõeldud teenustest kui ka lähisuhtevägivalla kui raske kuriteo mõjudest ohvrile ja ühiskonnale.

• Arste tuleb julgustada oma patsientide käest rohkem küsima, kui nad märkavad võimalikke viiteid vägivallale. Erilises riskirühmas on lapseootel naised.

• Naiste tugikeskused vajavad stabiilset rahastust, sh nõustamisteenuse rahastust.

___________________________________________________________________

Artiklis on kasutatud konverentsi «Kasvatades vägivallavaba põlvkonda» ettekandeid, mis on leitavad justiitsministeeriumi kodulehelt, ning Euroopa Põhiõiguste Ameti uuringut «Naistevastase vägivalla käsitlus Euroopas».