Alari Rammo

FOTO: Maris Tomba

Mida saab iga kodanik ja vabaühendus ära teha radikaalse mõtlemise vähendamiseks, soovitab veebiväljaandes Hea Kodanik Sõbraliku Eesti üks eestvedajaid ALARI RAMMO.

Teist aastat on Eesti ühiskonnas üleval teemad, mis olla rahva justkui kahte äärmuslike vaadetega leeri löönud. Hulgal kodanikel ja vabaühendustel on olnud ootamatult suur tükk tegemist, kuidas teisi ära veenda. Nii raske pole see kunagi olnud. Järsku on lubatud kõiksugu ebaviisakused ja karjumine, kusjuures maharahunemine ja kainelt arutlemine paistavad kui mitte alistumine, siis vähemalt nõrkuse märgid.

Radikaalsuse all mõtlen siin äärmuslikke vaateid, mille vahel näib kompromiss võimatu. See pole riigi suhtes tervikuna aga kuigi kestlik, sest kui valikuid oleks vaid kaks, poleks meil tarvis kedagi kaasata ega ehk valimisigi korraldada. Nii lihtsaid probleeme, kus lahendus on see või teine, sisuliselt ei eksisteerigi. Elu üksteise kõrval samas majas, kogukonnas või riikide vahel nõuab pidevat teistega arvestamist, otsimist vastust mitte kas-küsimusele, vaid kuidas midagi teha.

Äärmuslike vaadete toetamine ühes küsimuses võib samale inimesele endale saada saatuslikuks järgmises, päriselt teda puudutavas – kui mingi aruteluta, miks ja kuidas, võib lihtsalt otsused ära teha. See meile vaevalt meeldiks, nii et igaühele eraldi ja ühiskonnana on tervem ikka arutlev demokraatia. Mustvalge mõtlemine kahjustab lõpuks igaüht ja tervikut.

Järgnevalt mõned naiivsuseni lihtsad nõuanded, kuidas vähendada võidurelvastumist ehk võita sõpru ja mõjutada inimesi, sest kole paljud on viimaste aastatega inimlikud võtted justkui unustanud. Meeles tasub ka pidada, et avatus ja sõbralikkus ei tähenda kõigega nõustumist, vaid valmisolekut mõistlikult arutleda. Ükski arutelu ei tohiks konflikti suurendada, aga nii on miskipärast läinud.

Võta osa

Öeldakse, et kes ei käi valimas, ei tohiks ka valitsemise üle kobiseda. Kole sagedasti eeldame me, et teine inimene teab, mida ja miks mina arvan. Ei tea. See kehtib suhetes elukaaslase või lastega, tööl ja ka riigiasjades. Ei tea poliitikud, ametnikud ega Rimi ostujuht tegelikult meie mõtetest mitte midagi, kui me ise seda välja ei ütle ega põhjenda.

Põhjenda

«Mulle ei meeldi» ja «Ma ei taha» on sobivad ehk teatud vanuses laste suust, täiskasvanud inimene peab aga suutma oma arvamust põhjendada. Kui ta seda ei oska või taha, pole võimalik ega vajalik sellega arvestada. Muide, igasugused allkirjakogumised, laikimised ja referendumid ei anna korraldajatele mingit teavet, miks vastaja nii arvab või kui tõese info pealt ta arvamuse kujundas. Sisukama tulemuse saamiseks peab alati rohkem vaeva nägema.

 

Kontrolli fakte

Mida kirglikum on arutelu, seda kõrgemalt lendavad valed – pole lihtsalt mahti fakte kontrollida. Mida mahlakam tundub teave, seda vähem on tahtmistki tõelevastavust uurida. Nõnda toimib näiteks halb ajakirjanik, ja nii kubisevad polariseeritud teemad valefaktidest keskmisest enam. Seega pigem kahtle kõiges, mida sa justkui tead, ja proovi ka vestluspartnerit utsitada rohkem küsimusi esitama, mitte üksnes väidetega vehkima.

 

Ära liialda

Liialdamine toimib vahel illustratsioonina, aga kui üks juba nii alustab, ei taha teine kehvem olla. Lõpuks tulistavad mõlemad liiga suurte kuulidega ja kaotajaks jääb arutelu ise, võita pole võimalik kummalgi. Ähvardamine, et kui teha nii või naa, sureb Eesti rahvas välja, lõpetab diskussiooni kiiresti, sest väidet pole võimalik kinnitada ega ümber lükata.

 

Otsi ühisosa

Kompromiss on olemuselt radikalismi vastand – enamate huvidega arvestav kesktee. Nõudes kurjalt äärmuslikku varianti, ei saa tõenäoliselt keegi lõpuks midagi ja kõik lähevad halva tujuga magama. Ette midagi välistades hävitad sa sildu, mitte ei ehita neid. Ära mõtlegi mõistetes võit ja kaotus. Arutelus pole tegu sõjaga, vaid peale peaks jääma tugevam argument. Julge seega ka eksimust tunnistada, järele anda. See ei tähenda kohe väärtustest loobumist.

 

Otsi põhjust

Teise mõistmise põhiküsimus on «miks?». Vahel ei taha kompromissitu inimene iseendalegi mingeid põhjuseid tunnistada. Nii et ole kannatlik ja sõnades diplomaatiline. Ära ütle talle oma arvamust vastusena ette, vaid aita tal avatud küsimuste kaudu ise arusaamale jõuda. Seda kõike eriti juhul, kui teise arvamus põhineb lihtsalt hirmul. Kartuste naeruvääristamine paneb inimest end üksnes halvemini tundma.