Kõigile, isegi Putinile endale, on juba selge, et Vene impeeriumi taastamise ideed on tabanud krahh. Sellel on kaks olulist põhjust, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Andrei Kuzitškin: isegi Putinile on selge, et Vene impeeriumi taastamise ideed on tabanud krahh
/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
20. oktoober 2015, 19:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimane nädal on möödunud Venemaa õhu-kosmosejõudude operatsioonide tähe all Süürias. Selle kõrval pöörasid vaid vähesed tähelepanu 16. oktoobril Kasahstanis Burabaj kuurordis peetud Sõltumatute Riikide Ühenduse riigipeade kokkusaamisele.
Seal olid kohal Venemaa, Kasahstani, Valgevene, Aserbaidžaani, Armeenia, Kõrgõzstani, Usbekistani, Tadžikistani presidendid ning Moldova ja Türkmenistani esindajad. Vladimir Putin seadis SRÜ ette kolm tähtsat ülesannet: vähendada sõltuvust välisturgudest, võtta vastu sõjalise koostöö kontseptsioon ning viia ellu ühiste piiride julgeolekuprogramm.
Putini esinemisest ilmnesid Venemaa uued kavatsused nõndanimetatud eksoskeleti ehk satelliitriikide süsteemi loomisel, mis võiks aidata vältida riigi kokkuvarisemist pärast Venemaa sisemist plahvatamist. Või vähemalt leevendada sellise plahvatuse tagajärgi. Kõigile, isegi Putinile endale, on juba selge, et Vene impeeriumi taastamise ideed on tabanud krahh. Põhjusi on kaks.
Esiteks projekti «Novorossija» läbikukkumine, mis oli seadnud sihiks luua Ida-Ukrainas kvaasiriik tagamaks Venemaale pääsu Krimmi kaudu Moldova Dnestri-äärsesse piirkonda. Teine põhjus seisneb majanduskriisi süvenemises Venemaal ja riigi üha suuremas isolatsioonis maailmaareenil, mis piirab ligipääsu ressurssidele, täpsemalt lääne valuutale. Või kui lihtsamalt öelda, siis Venemaal pole raha, et uusi alasid üleval pidada. Seda tõestas igati veenvalt Krimmi avantüür.
Krimmi liitmine Venemaaga on juba läinud maksma peaaegu kaks miljardit eurot, aga piirkond nõuab aina uusi kulutusi. Et Venemaa riigieelarve on 40 miljardi euroga defitsiidis, on uute alade okupeerimine vägagi problemaatiline. Seepärast on Kremlis otsustatud projektile «Impeerium» anda uus sisu.
Uus strateegia
Sugugi mitte juhuslikult ei teatanud Vladimir Putin ÜRO peaassambleel peaaegu otsesõnu, et Nõukogude Liidu lagunemine oli ajalooliselt seaduspärane. Varem oli ta ju pidanud NSV Liidu lagunemist geopoliitiliseks katastroofiks. Lühidalt – prioriteedid on muutunud.
Venemaa uus strateegia näeb eelkõige ette luua piiri ääres režiimide vöönd, mis oleksid Moskvast majanduslikus, poliitilises ja sõjalises sõltuvuses. Mõistagi, sõbralik Brasiilia, Venezuela ja Lõuna-Aafrika on samuti toredad. Aga nad on väga kaugel ja nende sõprus läheb kalliks maksma.
Palju tõhusam on viia oma sõjavägi neisse naaberriikidesse, mis seda ise paluvad, peljates terroriste või «värvilisi» revolutsioone. Süüriast ei saanud mitte ainult Venemaa uue relvastuse, vaid ka Venemaast sõltuvate režiimide loomise uue poliitika katsetusväljak.
Süüria ja Türgi
Muidugi, Süüria asub Venemaa piirist kaugel. Kuid katsetusi «väljal» võib korraldada ka kaugemates piirkondades. Seejärel saab neid juba praktikas rakendada lähemate naabrite peal. Muide, Venemaa patrioodid on jõudnud isegi juba valjul häälel kuulutada, et «Süüria on põline Vene ala».
Kui heita pilk kaardile, on näha, et Süüriast lahutab Venemaad ainult Türgi, millel on Venemaaga ühine merepiir. Nähtavasti pole sugugi juhuslik, et Türgis on aktiveerunud terroristid ja Venemaa sõjalennukid tungivad pidevalt Türgi õhuruumi. Kõik see teravdab riigis poliitilist olukorda vahetult enne 1. novembri ennetähtaegseid parlamendivalimisi.
Türgi president Recep Erdoğan pole varjanud, et tema peamised vastased on kurdi erakonnad. Kui kurdidel õnnestub pääseda uue valitsuse koosseisu, muutub olukord NATOsse kuuluvas riigis järsult soodsamaks Venemaale, kes juba NSV Liidu ajast on toetanud kommunistlikele ideedele vastuvõtlikke kurde.
Kõrgõzstan ja Tadžikistan
Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis on Venemaa ammugi kehtestanud oma kontrolli, kasutades korruptiivseid mehhanisme ja sõna otseses mõttes ostes nende riikide valitseva eliidi ära. Kirgiise sunniti ühtlasi kihutama 2014. aastal maalt minema ameeriklaste õhuväebaasi Manasis, mida kasutati võitluseks Afganistani terroristidega. Tadžikistanis asub aga leppe kohaselt kuni 2042. aastani Venemaa 201. sõjaväebaas. See on terve armee, mis aitab Tadžikistani presidendil Emomali Rahmonil võidelda islamirühmituste kõrval ka ärikonkurentidega vara pärast (energeetikaobjektid ja värvilise metalli kaevandused).
Usbekistan
Venemaa jaoks on olukord keerulisem Usbekistanis, kus president Islam Karimov püüab ajada iseseisvat poliitikat. Kuid Karimov on juba 77-aastane ja olnud võimul 25 aastat. Küllap ei üllataks kedagi riigijuhi ootamatu surm. Just nii juhtus naaberriigis Türkmenistanis 2006. aastal president Nyýazowiga.
Türkmenistan
Nyýazow kehtestas maal isikukultuse, ei soovinud sugugi Venemaaga milleski kokku leppida ja sisuliselt viis Türkmenistani Sõltumatute Riikide Ühendusest välja. Aga aasta hiljem suri ootamatult.
Praegune Türkmenistani juht Berdimuhammedow ei hiilga samuti armastusega Venemaa vastu ja inimõiguslased peavad teda diktaatoriks. Ta on veel noor, ainult 58-aastane. Kremli eksperdid on juba jõudnud teatada, et Türkmenistanis on kujunemas raske poliitiline olukord. Seda võib vaieldamatult pidada Moskvast Türkmenistani juhile saadetud «mustaks märgiks».
Armeenia ja Aserbaidžaan
Taga-Kaukaasias on Venemaa tugipunkt Armeenia, mis sisuliselt on sõjajalal Aserbaidžaaniga, geograafiliselt isoleeritud ja ilma igasuguste arenguks vajalike ressurssideta. Peaaegu kogu Armeenia suuräri on Venemaa ettevõtete kontrolli all. Armeenias asub Venemaa 102. sõjaväebaas ja 5000 sõjaväelast. See vägi on ähvarduseks ja hoiatuseks naaberriigile Aserbaidžaanile, mille presidendil İlham Əliyevil on liiga tihedad suhted Türgiga.
Lisaks kinnitavad allikad, et Vladimir Putin tegi Armeenia ja Aserbaidžaani presidendile ettepaneku viia Venemaa väed Mägi-Karabahhi – just sellelesamale territooriumile, mille pärast Armeenia ja Aserbaidžaan tülitsevad ja sõdivad. Vene vägede sinnaviimine tähendaks Venemaa täielikku kontrolli Taga-Kaukaasia üle.
Gruusia
Niisuguse kontrolli suutis Venemaa kehtestada Gruusia üle, mis tükeldati 2008. aastal.
Abhaasia ja Lõuna-Osseetia lahkusid toona Gruusia alluvusest. Nüüd asub neis Venemaa sõjavägi ja maismaa poolt on Venemaa relvajõud Gruusia täielikult blokeerinud. Seepärast ei saa Gruusia enam taotleda NATO liikme staatust. Putini arvates tema isikliku vaenlase Mihheil Saakašvili väljavahetamine 2013. aastal lojaalse presidendi vastu suurendas Gruusia sõltuvust Venemaast.
Ukraina
Huvipakkuv on olukorra areng Ukrainas. Ühelt poolt ei täitunud Moskva kava luua Novorossija. Teiselt poolt kukkus läbi ka Ukraina presidendi Petro Porošenko plaan lõimida Ukraina Euroopasse. Euroopa Liitu kuulumise küsimus on jätkuvalt lahtine, Hollandis plaanitakse selle üle lausa rahvahääletust. Kuulumisest NATOsse ainult kõneldakse. Võlgu maha ei kirjutata, riigi majandus on sügavas kriisis. Seepärast ei ole olukorra paranemist oodata isegi siis, kui lõpeb sõda Donbassis. On usutav, et Porošenko kaotab kohalikel valimistel ja algab Vladimir Putini hea sõbratari Julija Tõmošenko naasmine võimule.
Valgevene ja Kasahstan
Mis puudutab Valgevenet ja Kasahstani, Venemaa peamisi strateegilisi partnereid, siis Valgevene president Aljaksandr Lukašenka on täiesti väljapääsmatus olukorras. Majanduses valitseb seisak ja ainult Venemaa võib päästa Valgevene krahhist. Samas Lukašenka kramplikud tõmblused ja teravad väljaütlemised Venemaa suunal ärritavad Moskvat kohutavalt. Seepärast saab vaevalt teoks Valgevene «isakese» unistus anda võim pärilikult üle nooremale pojale Koljakesele: Kremlis on Lukašenkale arvatavasti juba asendus leitud.
Kasahstani president, eakas ja haiglane Nursultan Nazarbajev paistab olevat oma saatusega leppinud ja ootab Moskva otsust, kellele võim üle anda. Vladimir Putin on juba selgesõnaliselt teada andnud, et Põhja-Kasahstan on alati olnud Vene ala ning isegi raketid Iskander Kasahstani poole suunanud. Nii et alternatiivi Nazarbajevil ei ole.
Moldova
Veel üks «kaitsva vööndi» riik on Moldova. Viimase aja sündmused näitavad, et Chișinăus valmistatakse ette «värvilist kontrarevolutsiooni»: mitmetuhandepealised miitingud, millel nõutakse valitsuse ja presidendi erruminekut, parlamendi blokeerimine. Venemaa kõrvad on selle etenduse taga selgesti näha.
Pärast seda, kui Moldova oli võtnud kursi Rumeeniaga taasühinemisele, käivitati poliitilise destabiliseerimise mehhanismid. Venemaa ei saa lubada, et Vene relvastus Dnestri-äärses langeks ELi ja NATO sülle. Sel ametlikult Moldovale kuuluval territooriumil asub aga 100 tanki, 100 rauterit, 200 õhutõrjekompleksi, raketiheitjaid Grad ja 30 000 automaati, kuulipildujat, püstolit, lisaks veel 22 000 tonni lahingumoona. Euroopas on see päris korralik arsenal.
Venemaa ülesanne on viia kogu see vara tagasi oma territooriumile või jagada seda Moldova sõbraliku režiimiga, kui Chișinăus tulevad võimule Venemaa-meelsed jõud.
Balti riigid
Baltimaad on Venemaa «eksoskeleti» tähtis element. Kontrolli kehtestamise mehhanism on universaalne: tingimuste loomine, et Leedus, Lätis ja Eestis tuleksid võimule Kremlile ustavad poliitilised jõud ja poliitikud. Strateegiline ülesanne on Balti riikide lahkumine EList ja NATOst.
Lätis on president, peaminister ja Riia linnapea juba Venemaale päris ustavad tegelased. Leedus on olukord raskem, aga mitmesuguste konfliktide organiseerimine piiril Kaliningradi oblastiga (näiteks «blokaad») võib viia Venemaa vägede sisseviimiseni Leedusse eesmärgiga luua transpordikoridor Kaliningradi elanike päästmiseks nälja ja külma käest.
Venemaa on Eestis ilmselt huvitatud reformierakondlaste valitsuse langemisest, ennetähtaegsetest parlamendivalimistest ja vasaktsentristliku koalitsiooni võidust. Seda aga veel ei ole.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas asuvas keeltekoolis õpetajana.