Sotsiaalmaksule rajatud tervishoiu rahastamine Eestis on jätkusuutmatu, kuid poliitilisi vaidlusi ses osas napib, kirjutab TÜ tervishoiukorralduse professor Raul Kiivet.
Raul Kiivet: üksmeelselt kuristiku poole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalmaksu on tänavu kaheksa kuuga kogutud 17,94 miljardit ja samaks ajaks 2007. aastal oli laekumine 17,87 miljardit. Kes oskab neil kahel arvul teha vahet tänase päeva kasuks, on tõeline optimist. Kuigi sotsiaalmaksu pensionide ja arstiabi eest tasumiseks laekub täpselt samas rütmis kui 2007. aastal, on kulud hoopis teisest puust.
Kuidas on võimalik, et kulud on sotsiaalmaksu laekumisest suuremad? Eks ikka riigieelarve teiste tulude arvelt. Meenutuseks: pensione suurendati 2008. aastal kevadel, majandusbuumi tippajal, viiendiku võrra ja seda kohustust on täidetud auga tänase päevani. Ja vanemahüvitisi ei arvestata mitte praeguste, vaid buumiaja palkade pealt ning mõlema suure sotsiaalkulu katmise osas paistab olevat haruldane poliitiline üksmeel.
Samavõrra näitavad arvud, et perede ja puuetega inimeste toetamine lisaraha ei vääri ning ravikindlustus saab haigekassa reservide najal hakkama. Ravikindlustuse osas vaieldakse vaid detailide üle – kas võtta reserve kasutusele paarisaja miljoni võrra rohkem või vähem.
Kui kogu tähelepanu ja energia kulub arstiabi rahastamise hoidmisele haigekassa reservide toel viiendat aastat samal tasemel, siis sellega tunnistatakse, et Eesti tervishoid on valmis – midagi ei ole puudu ega miski vaja arendamist.
Jah, tänu haigekassa reservidele on arstiabi rahastamine püsinud aastatel 2009–2010 jätkuvalt 2008. aasta tasemel, ja kui Eesti majandusel väga hästi läheb, siis hoiavad reservid seda taset veel ka aastatel 2013–2014.
Tõsised kärped on toimunud rahvatervishoiu rahastamisel, mis on kohati langenud 2005. aasta tasemele. Kahjuks on kärbe terviseprogrammides toimunud vaatamata sellele, et Eesti on Euroopas juba kümnendat aastat suveräänsel esikohal uute HIV-juhtude arvult ning tipus alkoholi tarvitamise ja narkomaania leviku osas. Selliste rahastamisotsuste mõju rahva tervisele selgub lähiaastatel.
Eesti tervishoiu rahastamise probleem pole mitte haigekassa 2011. aasta eelarve miljardid, vaid see, et ravikindlustus elab juba teist aastat haigekassa reservide najal. Reservide kasutamisel on aga väga lihtne põhjus – ravikindlustusmaksu laekumine ei kata kulusid. Kahe-kolme aastaga saavad reservid otsa ja kuidas kavatsetakse see vahe siis katta?
Siiani pole kuulda, et erakonnad sellele küsimusele vastuseid pakuks. Võib-olla seepärast, et seda küsimust pole veel esitatud või et see on liiga keeruline. Sotsiaalmaksule rajatud tervishoiu rahastamine Eestis on jätkusuutmatu, kuid see pole ei tervishoiu ega ammugi mitte haigekassa probleem, vaid Eesti riigieelarve probleem, mis tuleb lahendada poliitilistes vaidlustes.
Samas on erakonnad seni võtnud sotsiaalmaksu osas sõna ainult ühel teemal ja uskumatus üksmeeles – sotsiaalmaksule tulevat kehtestada lagi. Kõlab nagu kartellikokkulepe. Aga teisalt, äkki ongi erakonnad saavutanud konsensuse, et erinevus sotsiaalkulude ja sotsiaalmaksu laekumise vahel, sh ravikindlustuse ja peretoetuste osas, kaetakse edaspidi riigieelarvest. Kui jah, siis sedaviisi võikski rahvale öelda.
Sotsiaalvaldkond pole Eestis poliitikute jaoks oluline, sest domineeriva murena kõlab eeskätt ettevõtjate toimetulek ja ettevõtluse suurt tulukust nimetatakse õiguspäraseks ootuseks. Hoopis Eesti haigetel on õiguspärane ootus, et nende eest hoolitsetakse, ja seda igal aastal üha paremini.
Küsimus pole mitte selles, kas suunata arstiabisse lisaraha, vaid kui kiiresti ja kui palju suudetakse seda teha, et tagada Eesti elanike turvatunne oma tervisehädade asjakohaseks raviks tulevikus.
Raha pole aga mitte eesmärk, vaid vahend ja poliitikute asi on rahva soovid teada saada ning küsida oma valijatelt, millist arstiabi meie haiged 2014. aastal soovivad. Kas sellist, mille areng on olnud viis aastat paigal ja mille võimalused vähenevad esimese «reservijärgse aastaga» veel 10–15 protsendi võrra?
Või vastupidi – paneme tähtsuse järgi ritta katmata vajadused ja tagame edasise arengu. Näideteks katmata vajadustest, mis nõuavad lisaraha võimalikult ruttu, on haigete suur omaosalus ravimite eest tasumisel ja hambaravis, mis ajab märkimisväärse osa Eesti elanikest vaesusriski.
Arendamata on Eestis järel- ja hooldusravi võimalused ning selleks on vaja kiiremas korras ja järsult suurendada õendus- ja hoolduspersonali koolitamist ja luua uusi töökohti ja teenuseid, mis aitaks arstiabi muuta patsiendikesksemaks.
Haigekassa reservid saavad otsa järgmise riigikogu valitsemisajal. Enne valimisi on igati kohane küsida, kuidas kavatsetakse tagada arstiabi rahastamise jätkusuutlikkus. Sellest isegi enam ootaks debatte, mis suunas ja tempos Eesti tervishoidu edasi arendada, et valijate ja haigete ootusi paremini täita.