Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm

FOTO: Margus Ansu

Viimase paarikümne aastaga on Eestis jõudsalt arenenud kaks avaliku sektori suundumust, mis mõjutavad muu hulgas haridusvaldkonna arengut, kirjutab Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm.

Esimene neist seisneb mahukate strateegiate, arengukavade ja kontseptsioonide koostamises ning nende riiklikul tasemel heakskiitmises. Nende, üksteisega tihtilugu sisu mõttes äärealadel kattuvate dokumentide koostamisse kaasatakse hulk valdkondlikke arvamusliidreid ja eksperte, teadlasi ja ettevõtjaid, poliitikuid ja ametnikke.

Ühel hetkel on dokumendid valmis ja kinnitatud ning siis järgneb vajadus kokkulepitud eesmärkide täitmist hinnata või mõõta. Igapäevaelu osaks on saanud pidevad enesehindamised, evalveerimised, akrediteerimised, auditid ja tagasisideküsitlused. Tegevuste kriitiline hindamine, nii enese kui kõrvalseisja silmade läbi, on igale arenevale organisatsioonile vajalik ja väärib samuti tähelepanu.

Tehtagu-mentaliteet

Neile kahele järgneb aga kolmas nähtus, mis hakkab juba traditsiooniks muutuma ning kahandab arengukavade peamist väärtust ehk tõsiseltvõetavust. Nimelt jääb sageli puudu otsustavusest kokku lepitu elluviimisel, isegi kui kokkulepe on saavutatud riiklikul tasemel.

Diskuteerida, arenguseminare pidada ja temaatiliselt koolituda on mugav siis, kui see ei lõpe otsustamisega, sest viimane toob kaasa kohustusi ja vastutuse.

Tehtagu-mentaliteet on laialt levinud ja näitab, et tihti puudub selgus selles, kelle ülesanne on vastu võtta planeeritud arengu toimumiseks vajalikke otsuseid. Diskuteerida, arenguseminare pidada ja temaatiliselt koolituda on mugav siis, kui see ei lõpe otsustamisega, sest viimane toob kaasa kohustusi ja vastutuse.

«Elukestva õppe strateegia 2020» on üks paljudest n-ö uue põlvkonna strateegiatest ning sellisena silmapaistvalt konkreetne ja lühike. Tähtsaid asju ei saagi olla palju. Aga uute tähtsate asjade kõrval viitab ta meie hariduskorralduse probleemidele ja ülesannetele, mis on olnud teada juba viis ja kümme aastat tagasi koostatud analüüsidest ja strateegiatest. Need kitsaskohad on jäänud varem lahendamata ja kui tänast strateegiat ei otsustata täita, siis jäävad lahendmata ka seekord. See on samas lihtne juhtuma, sest vastutus hariduskorralduse ja sisu eest on hajutatud paljude vahel, lapsevanemast ja lapsest riigikoguni välja.

Õpetajaameti vähest atraktiivsust on läbi kogu taasiseseisvuse aja peetud olulisimaks Eesti hariduse probleemiks ning selle põhjusena viidatakse eelkõige madalale palgale. Ja ikkagi on meil aastakümnete jooksul jätkunud otsustamatust see küsimus lahendada, vaieldes riigi ja omavalitsuste osa üle probleemi suuruses.

Otsustamatuse maksavad kinni meie lapsed ja lapselapsed

Parlamendierakonnad on sõnades õpetajate palgatõusu toetamas küll, aga eelarvevaidluste käigus selgub, et vastutav minister peab raha selleks leidma tervikuna väheneva hariduseelarve seest.

Lõpuks pole vahet, miks või milliste eelduste puudusel on õpetaja palk noorte jaoks destimuleeriv, aga on see üks koht, kus senise otsustamatuse hinna maksavad kinni meie lapsed ja lapselapsed oma hariduse arvel. Ja ei maksa näiteks rahulikult «tiksuv» kooli- või haridusjuht, kel pole vaja otsustamatuse eest vastutada isegi siis, kui edasipüüdlikumad õpilased ja õpetajad on läinud ära teistesse koolidesse.

Viimase kümne aastaga on üldhariduskoolide arv vähenenud 34 võrra ning keskmine õpilaste arv ühe õpetaja kohta on kahanenud kaheteistkümnelt üheksale. Õppureid ühe õpetaja kohta on vähem kui Eesti ülikoolides üliõpilasi õppejõu kohta! Paradoksaalne, et selles olukorras kurdavad paljud koolijuhid, et nad ei leia vajalikke õpetajaid!

Kas siin pole küsimus mitte selles, et need, keda otsitakse, kuid ei leita, ning need, keda ei otsita, aga täidavad kohta, on lihtsalt erineva silmasäraga õpetajad? Tundub, et meil ei ole ka otsustavust valimaks, milline suhtumine peaks domineerima haridusasutuste personalipoliitikas – kas rohkem tänapäevast kvaliteeti ja väärikat tasu või vähe palka sotsiaalhoolekandeliselt paljudele. Kindlasti on tööhõive tagamine regionaalpoliitiliselt oluline, kuid seda ei peaks tegema haridusele mõeldud vahenditega.

Õnneks pole palk ainus, mis kujundab õpetajaameti prestiiži, kuid kooli- ja süsteemiväliselt hindame hea õpetaja tähtsust alles vilistlaste kokkutulekul või õpetajat ära saates. Aga kahjuks mitte igal aastal antava riikliku preemiaga, nagu teeme seda silmapaistva teadus-, kultuuri- või spordisaavutusega kaasmaalaste puhul. 

Hea õpetaja kui loovisik

Oleks suur asi, kui suudaksime laiemalt mõista, et hea õpetaja on samuti loominguline inimene ja neist parimad väärivad riikliku preemiaga tunnustamist. Raha kulub selleks vähe, mistõttu vastav otsuski võiks kergemini sündida.

Teadlastel, kes ülikoolihariduse sisu tagavad, on erinevalt õpetajatest oma riiklikud preemiad olemas, kuid nende tööd pärsib riigi otsustamatus iseendale võetud kohustuste täitmisel. Teadmistepõhise Eesti 2104–2020 strateegia, mis kiideti heaks riigikogus 2014. aasta jaanuaris, ütleb: «Teaduse ja arendustegevuse rahastamine riigi- ja kohalikust eelarvest tõstetakse 2015. aastaks 1 protsendile SKPst ja edaspidi hoitakse seda sel tasemel».

Ei ole, et püüame või kavandame või soovime, vaid on öeldud, et tõstame. Seni pole lubadust täidetud ega planeerita seda teha ka järgmisel aastal. On täiesti arusaadav, et poliitikutel peabki olema õigus teha poliitilisi valikuid. Aga millised on tagajärjed ja kas ka neil, keda poliitiline valik puudutab, on samuti õigus uutele valikutele?

Näiteks kui teadus ei tugineks uudishimul, entusiasmil ja fanatismil, vaid oleks tükitöö, kas siis võiksid teadlased teha järgmisel aastal planeeritust 10 protsenti vähem teadust, sest saavad lubatust vähem vahendeid?

Aga see pole peamine probleem – olulisem on see, et Eesti on juba kaotamas oma positsiooni Euroopa Liidu innovatsiooni edetabelis. Me oleme riigina langemas innovaatorite hulgast innovatsiooni järgijate hulka ja see hakkab pärssima rahvusvahelise targa majanduse tulekut Eestisse. Kui halb ilm ja vähene turunõudlus mõnes majandussektoris on piisav põhjus ikaldustoetuse saamiseks, siis innovatsioonikonkurentsis tahapoole langemine peaks olema jõuline argument vähemalt varasemate eelarvelubaduste täitmiseks.

Otsuste vältimine

Me oleme päris suutlikud kokku leppima mõistlikes arengueesmärkides, aga saamatud vastutuse võtmisel nende täitmise eest. Mõneti on selle kinnituseks ka palju ühiskondlikku diskussiooni tekitanud teadus- ja arendusnõukogu raport. On tähelepanuväärne, et selle dokumendi peamist ideed – Eesti konkurentsivõime ja hariduse kvaliteedi tõstmise vajadust – pole keegi kahtluse alla seadnud. Küll aga tekib ohtralt kriitikat ja vastulauseid siis, kui tekib oht, et raporti põhjal võidakse hakata otsuseid vastu võtma.

Südamerahu heaks polevatki midagi paremat kui isikliku arvamuse puudumine ja otsustest hoidumine.

------------------------------------------

Artikkel ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärk on tutvustada 30.–31. oktoobril Viljandi Pärimusmuusika Keskuses toimuva konverentsi esinejaid ning nende ettekandeid/paneeldiskussioone. Rohkem infot vastutuskonverentsi ja sellele registeerimise kohta leiab Eesti Kultuuri Koja lehelt http://www.kultuurikoda.eu.