Seriaali «Klass: elu pärast» produtsent Gerda Kordemets usub, et koolivägivald on levinum, kui õpetajatele ja lapsevanematele mõelda meeldiks ning sellega võitlemiseks on vaja usalduslikumaid suhteid ja kodu tuge.
Gerda Kordemets: koolivägivald on sageli väga varjatud
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
4. november 2010, 00:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolivägivald on sageli täiskasvanuile väga varjatud. Ja petavad end need vanemad ja õpetajad, kes väidavad, et suudaksid sellist asja ette näha või aru saada, kui midagi niisugust toimub. Ma ei räägi siin sellistest juhtumitest, kus õpetaja on silma lihtsalt kinni pigistanud. Ses mõttes oli «Klassis» jutustatud lugu julm, aga tõelähedane.
Tookord solvusid paljud kogenud õpetajad: «Minu klassis midagi sellist küll juhtuda ei saaks!» Tegelikkus on paraku selline, et saab küll. Minu õpilased Tallinna 32. keskkoolist, kes mängisid «Klassi» filmis, ütlesid selle kohta: «Õpetajad teavad täpselt nii palju, kui me tahame, et nad teaksid.»
Selleks et koolivägivalda ära hoida, saab tegelikult päris palju ära teha. Aluseks on lihtne usaldusvahekord – aga see ei tohi olla formaalne. Õpetaja ja õpilase vahel, aga õpetajal ei pruugi kõigi õpilaste jaoks seda aega jaguda; seega eriti ja kindlasti vanema ja lapse vahel. Võib-olla kõige olulisem üldse on suuta lapsele luua veendumus, et juhtugu elus mis tahes, kodus leiab ta alati abi ja kodus võib kõigest rääkida. Siin ei aita piits ega präänik, ainult armastus.
Teine oluline aspekt on, et need, kes teavad ja näevad, on kaaslased – klassis, koolis, hoovis. Nemad saavad ennekõike aidata. Kui nad pole ükskõiksed ja arad. Kuidas teha nii, et nad oleks julged ja kirglikud?
Filmi linastumise järel muutus «Klassi» kodulehekülg pihitoaks, kus ühtäkki räägiti oma lugusid. Palju. Väga koledaid. Väga valusaid. Väga lootusetuid. Ja loomulikult umbisikuliselt.