Tiina Vapper: kuidas aidata riskilapsi?

Lapsevanker. Foto: Tiina Kõrtsini / SL Õhtuleht

Meeles on üks ammune päev esimesest ülikooliaastast. Kursuseõega loengute järel ühiselamu poole kõndides kostis äkki ühest hoovist valju lapsenuttu. Oli külm talveilm, vankris, kust nutt tuli, polnud madratsit ning imik oli mähitud hooletult teki sisse, paljad jalad teki vahelt väljas, meenutab Tiina Vapper Õpetajate Lehes.

Jõudsime mõelda ei tea mida, kui majast astus välja naine koos kolme väikese lapsega, kõigil aasta-paar vahet. Ma ei mäleta, mida me ütlesime,ilmselt seda, et lapsel on külm ja kõht tühi, kuid mingit abi ei osanud me talle pakkuda. Naine ei vastanud, võttis vankri ja lapsed ning läks. Ta ei olnud purjus, aga väga tõsine ja endassetõmbunud. See oli esimene kord, kui teadvustasin enda jaoks riskilaste olemasolu, ning see hetk meenub iga kord, kui hooletusse jäetud lastest loen või kuulen.

Tuttav loovterapeut rääkis loo 11-aastasest poisist, kelle lastekaitsespetsialist tema juurde kunstiteraapia tundidesse saatis. Lapse kodu oli selline, kus temast ei hoolitud ja kust ta sai vaid halbu mõjutusi. Poiss oligi juba politseile pahandustega silma jäänud, alaealiste komisjonigi sattunud. Terapeudi juurde tulles oli ta trotsi täis, kuid vaimustus kiiresti, maalis, voolis, meisterdas süvenenult ja põhjalikult ning nautis seda, mida tegi.

Kokku sai ta kunstiteraapia tundides käia viis korda, nii nägi abipakett ette. Pärast viimast kokkusaamist pidi terapeut kirjutama poisi kohta iseloomustuse ning ta kirjeldas teda kui emotsionaalset, elavaloomulist, suure saavutusvajadusega last, kellel on kõik eeldused kasvada tubliks inimeseks. Seda juhul, kui ta suudab vastu panna kodus tekkivatele tagasilöökidele ning tal on kõrval usaldus­isik, kes aitab pingetega toime tulla.

Ainus, mida meie kõrval­seisjatena selliste laste jaoks teha saame, on pakkuda neile koosoldud hetkedel turvatunnet ja usku, et ka teistsugune elu on võimalik, ütles terapeut. Ehk tuleb talle elus valikuid tehes meelde, et keegi talle hästi ütles ja teda tunnustas.

See, et Eestis on tänu Euroopa majanduspiirkonna toetustele riskilaste aitamiseks rohkem võimalusi ja vahendeid kui kunagi varem, annab lootust, et neid lapsi märgatakse ja nad saavad kiiresti abi. Rahastatud on ju parimaid projektitaotlusi, projektijuhid on välja valitud, meeskonnad komplekteeritud. Paraku jääb mulje, et ebaproportsionaalselt palju aega, aga ka raha kulub riskilaste ja -noorte probleemidest ülevaate loomiseks, arvukateümarlaudade, seminaride, konverentside korraldamiseks, asjaosaliste koolitamiseks.

Eriti kummastav oli hiljuti lugeda üht noorteühenduste ning riskilaste koostöö kohta suvel valminud uuringut, milles tõdeti, et praegu ei ole noorteühendustel siiski veel tervikpilti või arusaama, kes üldse on riskinoor …

Laste aitamiseks on vabatahtlikud hakanud maakondades looma heategevuslikke lastekeskusi, mis on jätkusuutlikud just seetõttu, et need ei sõltu projektirahast, vaid inimeste heast tahtest. Laulja Siiri Sisaki Raplas laste aitamiseks loodud MTÜ Saagu Valgus on laienenud nüüd ka Järvamaale, Võrru ja sel suvel Pärnusse.

Järvamaa keskuse eestvedaja Siiri Tammiste selgitab, et keskuste toimimise põhimõte on lihtne – kohalike elanike poolt toetuspoodidesse annetatud rõivaste, jalanõude, mööbli ja muude esemete müügist saadud raha eest peetakse ülal keskust, kõik ülejäänu läheb heategevuseks.

Kogunenud raha eest on ostetud vähekindlustatud perede lastele koolitarbeid, toetatud neid vajadusel pikapäevarühma toiduraha ning huviringide ja trennirahaga, mõnes eriti kehvas seisus kodus on tehtud isegi remonti. Vabatahtlikud korraldavad lastele ka ise huviringe ja väljasõite, et areneks laste silmaring ning iga laps saaks avastada oma ande ning tegelda sellega, mis teda huvitab. Ka inimeste suhtumine, et heategevus käib kaasas üksnes tele-show’ga, hakkab tasapisi muutuma.

Piret Haljend Võrumaa keskusest rõhutab, et äärmiselt tähtis on jõuda lastevanemateni ja parandada pere sotsiaalset toimetulekut. Tihti satuvad pered hätta mõtlematult laene võttes ning neid tuleb õpetada eelarvet koostama ja säästlikult majandama. Paljude täiskasvanute sotsiaalsed oskused on äärmiselt puudulikud, mistõttu on vaja parandada nende konfliktide lahendamise ja suhtlemisoskust. Seda ei saa teha kampaania korras – nende lapsevanemate loengutesse kutsumisel pole mõtet, sest nad lihtsalt ei tule sinna –, vaid samm sammu haaval igaühega personaalselt tegeldes.

Piret Haljendil on meeles, et kui ta eelmisel aastal palus ühel emal igaühe kohta oma viiest lapsest öelda ükski asi, mis teda lapse puhul rõõmustab, ei osanud ema seda teha. Praeguseks on toimunud suur muutus. Aidates peret, aitame lapsi, ning mida kiiremini neile tuge pakume, seda parem. Nad kõik on meie lapsed.