Tarmo Pikner: kas pagulashirmul on suured kõrvad?

Tarmo Pikner Foto: Erakogu

Ajal, mil riigikogu jõudis pagulaspoliitika esmakordse aruteluni, laekuvad mujalt Euroopast uudised sajandi rände esimestest tulemustest. Enam pole esikaane uudiseks ummistunud Schengeni piirid ega ka mitte Ungari okastraataiad. Meediakanalid edastavad nii kohale jõudnud pagulaste kui ka sihtkohtade poliitikute esmamuljeid, kirjutab endine riigiametnik Tarmo Pikner.

Soome meediast kostub pagulaste nurinat - ei olda rahul põhjamaise heaoluriigi toidukaardiga ja ega majutustingimusedki kiita pole. Kas osavad inimsmugeldajad on pagulased saatnud koduriikidest põhjamaale pagendusse ja need on sattunud vihma käest räästa alla?

Veel hiljaaegu rahustati rahutuid - küllap lumesadu lõunamaalased põhjanabalt eemale hoiavad, aga võta näpust. Kuusamos valmistutakse suusakursusteks ja Rootsi Lapimaal anti maailma põhjapoolseim suusakuurort Riksgränsen 600 lõunamaalase käsutusse (The Local, Se).

Rootsi

Rootsimaad vaevavad hoopis isesugused probleemid. Sinisilmsed viikingid on hämmelduses - osa sisserännanud tööjõust polegi end registreerinud ja näpujälgi andnud. Küll on lugu - pole aadresse, kuhu sotsiaalabi saata. Kas kuninglik politsei lootis, et ka võimalikud terroristid panevad end politseis kirja ja registreerivad relvad?

Põhja Euroopa suurim, Lundi ülikool pandi hullema ärahoidmiseks kinni. Pagulaste kogunemiskohtadest on varastatud saabunud lapsi (Aftonbladet). Mööda Skandinaaviat rändavad sajad pagulaslapsed omapäi (STV). Küsimus on selles, kas otsitakse parimat kooli õppimiseks või tekivad muud huvid.

Saksamaa

Saksamaa lõunapiir on piirivalve kontrolli alla võetud, kuigi juba oli hilja. Merkeli willkommenist on saanud bumerang-kommen. Proua Euroopat ootab ees Münchenis kohtukäik – kui Merkel pagulaste ülempiiri ei määra teeb seda konstitutsioonikohus.

Põlised sakslased ise on püsti hädas – enam ei saa kodukasside ja farmisigade ebaväärikast kohtlemisest rääkida, peab mõtisklema inimeste inimväärse kohtlemise üle (Süddeutsche Zeitung).

Kas hirmul on suured kõrvad?

Kuigi meie kõrvu Ankara pommiplahvatused ei kostnud, peaks seal toimunud tapatöö meie jaoks olema äratuskell. Pommidega kella küll ei tahaks. Viimaste aegade suurim terroriakt mittesõdivates riikides toimus küll Euroopa Liidu tagahoovis, kuid kaugel siis meie marja-aiadki on. Muidugi, see polnud pagulaste kätetöö (Türgi allikad viitavad Süüriale), kuid terroriaktid on lahutamatu osa Aafrika - Lähis-Ida sõjategevusest, mis ongi rahvamassid liikuma lükanud.

Rahvastikuteadlased arvavad, et inimränne on normaalne nähtus, paraku sellist olukorda ei näinud ette Rooma lepingud. Rahutut Euroopat kiirustas maha rahustama roostetama kippunud ajalooline Prantsuse – Saksa telg.

Merkel ja Hollande astusid üheskoos üles Strasbourgis Europarlamendis. Teljeriikide juhtide kehakeel ei jätnud kahtlustele ruumi – tõepoolest nad usuvad, et ajavad õiget pagulaspoliitikat. Isegi Jeanne d’Arc’i järglase Marine Le Pen’i sütitav sõnavõtt Euroopa hukust ei pannud teljejuhtide näolihaseid liikuma. Teadagi kõik 751 eurooplast ei noogutanud üksmeelselt Merkelile ja Hollandele kaasa. Märkamata ei jäänud, et põhiteljega risti jookseb Ungari – Inglise telg. Ja eks telgi on 88-kohalisel vankril rohkemgi, sestap logiseb. Üheteljelise Prantsuse - Saksa kaarikuga oli omal ajal märksa kergem kapata.

Euroopa on eri leeridesse löödud

Ühed näevad pagulastes ainult probleeme, teistele terendub võimalik majanduskasv ja mõistagi on arvutu hulk vahepealseid seisukohti. Tõele näkku vaadates on Saksamaa majanduse vungiandjaiks läbi aegade kasutatud vähemaga leppivat võõrtööjõudu, kuid nagu kohapealsed asjamehed täna tunnistavad, on seekord vunki üle keeratud (ma ei mõtle Volkswagenit).

Samas, kui Merkel lausub - vajame töökaid käsi, siis tuleks öelda ka lause teine pool - …sest me ise ei taha teha teenindavat tööd. Paraku see nii on. Kas Vana-Euroopa on tõesti liiga vanaks jäänud või oleme liiga haritud, et sobime vaid kõrgemaid väärtusi looma?

Suures hädas mõtlesid suhtekorraldajad pagulaste ehmatamiseks välja negatiivsed reklaamid, stiilis – seoses raske majandusliku olukorraga on abiraha vähendatud viiesajalt neljasajale! Otsi lolle - ega loosungitega harjunud eurooplane surmahirmus sõjapõgenikke papist tiigriga ei hirmuta.

Pooldaksin pigem positiivset reklaami. Katsetaks nii – arenenud tööstusriigis Lõuna Aafrika Vabariigis vajatakse töökäsi! Telefoni numbrit ei tea lisada, kuid kuulu järgi pidi tööotsijail nutitelefonides kõigi riikide töötukassade numbrid olema. Ehk pööravad otsa ringi? Või sobiks meile – Eesti otsib kristlasest inseneri!

Tulijaid sai liiga palju

Nüüd, kui tulijaid liiga palju sai, asusid asjamehed tasuta lõuna otsijate tagasisaatmispoliitikat arutama, kuigi nende ärasaatmine Vahemere äärest olnuks märksa odavam, kui Berliinist või Stockholmist. Inimõiguslased jällegi arvavad, et kui on ühe otsa pilet antud, siis tagasi enam ei saa – jääte siia pagendusse. Teised ikkagi leiavad, et igal asjal on kaks otsa ja ebaseaduslikud rändajad peavad lahkuma.

Mõistlikum, kui selekteerida – kes on õigem põgenik kui teine, oleks tegelemine sõjardite ja smugeldajate enestega. Usuhullude omavaheline arveteklaarimine ei ole meie sõda, kuid selle järelmid on meie probleem.

Õigusriigi põhimõtteil ehitatud ühiskonda ainult heast tahtest püsti ei hoia. Üks asi on erinevuste tunnustamine, teine aga olukord, kui juba kõri pigistatakse. Euroopa vajab hapnikku, mitte ainult hingamiseks vaid ka tarkade otsuste tegemiseks.

Siin on küll koht, kust Euroopa Liit peab edasi arenema ja mitte enam Prantsuse – Saksa telge mööda, vaid ida - lääne telge mööda. Ei ole mingi saladus, et siiani jookseb erinevate arusaamade piir mööda raudse eesriide jäänuseid. Kuna Schengeni viisaruum ja piiriagentuur Frontex ei toimi, tuleb astuda järgmine samm – luua Euroopa piirivalve ja paigutada see esialgu lõunapiirile, näoga Aafrika poole. Rõhutan – kui piiril on valve, ei tähenda see puuris elamist ja õige hõlma piirivalvur ei hakka. Merkelilt tuli näpuviibutus – Euroopast ei pea saama kindlus. Ometi, kui elame olukorras, kus meil on ühtne pagulaskvoodi poliitika, siis peab olema ka ühtne kaitsepoliitika, ühtsest välispoliitikast rääkimata.

Ja kuidas on meie Eesti teljega?

Tundub, telje teises otsas pole kedagi, kellega ühist hädaolukorda jagada. Pigem tegeleme sisekaemusega. Kes on ametis numeroloogiaga – ega naabrid ometi väiksemat pagulasnumbrit saanud või kes veeretab piiridele okaskera.

Minu väliskaemus ütleb, et pagulashirmude veelahe jookseb inimeste vahelt, kes on sageli viibinud Lääne Euroopa suurtes linnades või siis teps mitte. Tegemist on pigem äraharjumisega, kohanemisega ja seejärel olukorra omaksvõtuga. Kas omaksvõtt on tulnud kasuks või mitte, sellele annab hinnangu järgmine põlvkond.

Kindlasti pole kõik eestlased jõudnud veel suurlinnades ära käia ja seda ei saa neile sugugi pahaks panna. Nüüd ongi nii, et kui mägi ei lähe muhamedi juurde, tuleb… kuidas see lugu oligi? Õnneks pole meil palju mägesid (Lasnamägi siiski on).

Ja veel, eristada tuleb võõrahirmu ja võõraviha, need on väga erinevad nähtused. Esimene neist põhineb evolutsioonil ja on alalhoiu instinkt, teine aga hoiak, mis põhineb haritusel.

Üks prohvetlik riigikogulane lausus enne suvepuhkust – mitte kas, vaid millal, tulevad pagulased ka meile. Ülejäänud sada nohisesid vaikselt ja lootsid, et see karikas läheb meist mööda. Ei läinud. Nüüd on «millal» käes – Jõuluõhtuks on nad kuuse (palmi) all kohal. Kas jõulukingid on pakitud? Vaevalt me eestikeelseid salme sel aastal kuuleme. Aga võib-olla järgmisel.