Kaido Kukk: roheline kaart ei tee veel Tallinnast Euroopa rohelist pealinna

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaido Kukk
Kaido Kukk Foto: Erakogu

Kui just midagi väga valesti ei lähe, siis head kaaslinlased, lubagem end õnnitleda – 2018. aasta Euroopa roheliseks pealinnaks saab Tallinn. Vähemalt jääb selline mulje Tallinna munitsipaalmeediat jälgides, mis väsimatult kiidab linnaisade tegevust pealinna roheliseks muutmisel. Tõde on, et tiitli laureaat selgub järgmiseks suveks, kirjutab Tallinna linnavolikogu liige Kaido Kukk (IRL).

Veel tõest rääkides, siis sellele au andes on Tallinna Linnavalitsus rohelise pealinna tiitli egiidi all kindlasti suuri samme astunud. Meenutagem, et mõned aastad tagasi kuulutati sõda üleautostumisele: parkimistasud tõsteti lakke, autode pääsu kesklinna hakati piirama massilise bussiradade mahajoonistamisega ning autost loobujaid premeeriti tasuta ühistranspordiga.

Mulle tundub juba imagoloogiliselt veider, et roheliseks pealinnaks pürgides ujutakse rohelisele mõtteviisile vastuvoolu ja võideldakse elektril töötava ühistranspordi ja elektriautode vastu.

Kindlasti saab roheline olla ka teisiti. The Global Green Economy indeksi järgi on maailma kolm rohelisemat linna Kopenhaagen, Amsterdam ning Stockholm. Ükski neist linnadest ei saa uhkeldada küll tasuta ühistranspordiga, kuid peamine roheline ühisnäitaja on nendes linnades hoopis kõrgelt arenenud jalgrattakultuur. See tähendab, et paljud linnaelanikud on otsustanud loobuda täiesti vabatahtlikult autost ja teevad oma igapäevaoimetused hoopis jalgrattaga.

Tallinn on valinud äraspidise tee, üritades inimesi autodest võõrandada läbi erinevate sanktsioonide pakkumata aga auto asemel mõistlikku alternatiivi. Aastas ligi 15 miljonit eurot neelav tasuta ühistransport pole pikas perspektiivis jätkusuutlik alternatiiv, küll on seda aga korralikult välja ehitatud rattataristu.

2014. aasta linna avalike teenuste rahulolu uuringust selgub, et vaid pool protsenti tallinlastest teeb oma olulisi igapäevatoimetusi jalgrattaga. Kopenhaagenis on viimane näitaja 50 protsenti. Olgugi, et Tallinnas on linnavalitsuse statistika kohaselt 254 kilomeetrit rattateid, siis eks hinnangu selle väite kohta oskab anda iga rattaga vähegi sõitev linlane ise – võtame näiteks Liivalaia tänava, kus kõnniteele joonistatud ratturikujutis rohmakast kõrgete ääriskividega kõnniteest veel rattateed ei tee.

Liivalaia tänav. Foto: Mihkel Maripuu
Liivalaia tänav. Foto: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui linn soovib autode hulka Kesklinnas vähendada ning seeläbi linnaõhku puhtamaks muuta,tuleb luua vastavad tingimused rattaga liiklemiseks, sest vastasel juhul jalgrattakasutajate hulk oluliselt ei kasva.

Teine suur küsimärk on elekter. Mulle tundub juba imagoloogiliselt veider, et roheliseks pealinnaks pürgides ujutakse rohelisele mõtteviisile vastuvoolu ja võideldakse elektril töötava ühistranspordi ja elektriautode vastu. Näiteks kui üha enam linnasid pakub elektriautodele linnas soodsamat või tasuta parkimist, siis Tallinn otsustas paar aastat tagasi rõõmustada elektriautode omanikke sellega, et sisuliselt üleöö tõmmati elektriautode tasuta südalinnas parkimisele kriips peale.

Samuti on mitmed Euroopa linnad taasavastanud enda jaoks trollid ja investeerinud trolliliikluse arendamisse hulga raha – kasvõi meie naaberpealinn Riia. Tallinn on läinud teist teed ning tegeleb trolliliikluse väljasuretamisega, asendades järjepidevalt trolle diisel- või hübriidbussidega. Põhjendus: trollid on bussidest ligi kaks korda kallimad. See peab küll paika, kuid ei maksa unustada, et trolli eluiga on bussi omast pea kaks korda pikem, mistõttu tuleb trolli lõpphind praktiliselt sama. Samuti pole kahtlust, et ligi 100 trolli asendamine diisel- või hübriidbussidega jätab oma jälje ka Tallinna õhukvaliteedile.

Ja lõpetuseks tasuta ühistransport. Ilmselt suuresti maitse asi, aga mina isiklikult olen seda usku, et kvaliteet kaalub kvantiteedi üle. Need 15 miljon eurot, mis täna aastas prii sõidu alla maetakse, oleks suurt pilti vaadates mõistlikum investeerida ühistranspordi veeremi kaasajastamisse, liinivõrgu uuendamisse ning kauaräägitud Lasnamäe kanali kiirtrammi arendusse, et muuta ühistransport inimesesõbralikumaks.

Kui siia lisada juurde korralik kergliiklusinfrastruktuur, siis 10 aasta pärast võiksime rääkida tõeliselt rohelisest linnast, mida poleks häbi kõrvutada ei Stockholmi ega Kopenhaageniga.

Tagasi üles