Peep Pitk

FOTO: Erakogu

Hiljuti avaldati uudis, et Eestis hakatakse massiliselt rohemassist biometaani tootma, kuid põhjendamatult vähe räägiti selle artikli kontekstis biojäätmetest ja reoveesettest kui biometaani tootmise toorainest, kirjutab Eesti Biogaasi Assotsatsioon juhatuse liige keemiadoktor Peep Pitk.

Lisaks biometaani tootmise potentsiaalile on nende jäätmevoogude käitlemisega seotud mitmed seni tähelepanuta jäänud olulised aspektid.   

Alustan jäätmekäitlusest üldisemalt. Viimase poole aasta jooksul on päris palju kajastust saanud oluliselt laienev jäätmete sorteerimise kohustus, kuid kogu selle teemaarenduse juures on jäänud varju jäätmete sorteerimise laiem eesmärk ja küsimus, kuhu me riigina jäätmemajanduses jõuda tahame.

Juhindume Euroopa Liidu poolt seatud taaskasutuse piirnormidest, kuid puudub terviklik visioon mille suunas liikuda. Järgmise aasta algusest rakendub laialdane biojäätmete eraldi kogumise kohustus, kuid mida nende biojäätmetega peale hakata, või millised on riigi poolt eelistatud biojäätmete käitlemise tehnoloogilised lahendused  –  need on küsimused, mis vajavad vastamiseks konkreetselt defineeritud eesmärke!

Pakun omaltpoolt välja järgneva riikliku eesmärgi:

Eesti riigi väiksust arvestades on meil väga head eeldused, mis lubaks kasutada jäätmesektorit riigi positiivse mainekujunduse olulise osana.

Eesti riigi väiksust arvestades on meil väga head eeldused, mis lubaks kasutada jäätmesektorit riigi positiivse mainekujunduse olulise osana.

Isiklikult näen suurt potentsiaali biojäätmete ja reoveesette anaeroobses käitlemises ning rahvusvaheliselt sõnastatud eesmärgis «Eraldikogutud biojäätmete ja reoveesette 100% ressursiefektiivne taaskasutus Eestis aastaks 2020».

Kui suur aastaks 2020 on biojäätmete eraldikogumise määr, seda on raske prognoosida, kuid kui eraldikogumist käsitleda integreeritud osana riiklikust jäätmekäitluse tervikvisioonist, siis on oluliselt paremad võimalused edu saavutamiseks.

Kuid miks näen suurt potentsiaali just biojäätmetes ja reoveesettes?

  • esiteks on biojäätmete ja reoveesette käitlemine Eestis tänaseni efektiivse lahenduseta
     
  • teiseks võimaldab biojäätmete ja reoveesette anaeroobne kääritamine toota transportkütusena biometaani, mille kaudu on sisuliselt võimalik kogu riigi ühistransport viia üle kohalikule taastuvkütusele
     
  • kolmandaks võimaldab see imporditud fossiilkütuste tarbimise asemel toota kohalikku päritolu transportkütust ja vähendada ühistranspordi negatiivset keskkonnamõju
     
  • neljandaks saab kääritusjääki efektiivselt väetisena kasutada energiakultuuride kasvatamiseks ja seeläbi suurendada regionaalset tööhõivet
     
  • viiendaks oleks see positiivne mainekujundus Eestile, kui ambitsioonikale ja bioressursse efektiivselt kasutavale väikeriigile
     

Tänaseni on biojäätmete ja reoveesette käitlemise puhul olnud Eesti probleemiks konkreetse eesmärgi puudumine. Projektipõhiselt on rajatud erinevatel tehnoloogilistel lahendustel baseeruvaid käitlusüksuseid, kuid tegu ei ole olnud komplekselt lisandväärtust loovate lahendustega.

Hiljuti on biojäätmete teemaga seoses käivitatud laiaulatuslik kompostimise teavituskampaania, mis pakub eramaja omanikele oskusteavet nautimaks looduslähedast tegutsemisrõõmu ja personaalset ökoloogilise jalajälje vähendamise võimalust. See ei lahenda aga riikliku biojäätmete käitlemise ja ressursiefektiivse taaskasutuse probleemistikku. Ühtlasi on kogu Eesti kaetud ka kompostimisväljakute võrgustikuga, ent seegi on vaid osaline lahendus ja spetsiifiiliselt vaid sügiseste aia- ja pargijäätmete väärindamiseks kompostmullana. Suuremahuline energiarikaste toidujäätmete kompostimine on energeetilist ressurssi raiskav protsess ja tänaseni olnud ajutiseks lahenduseks parema alternatiivi puudumisel.

Samuti ei ole leitud jätkusuutlikku sektori ülest lahendust reoveesettest ja biojäätmetest toodetud komposti kasutamiseks. See on tõenäoliselt ka üheks peamiseks põhjuseks, miks tänaseni ei ole biojäätmete eraldikogumise süsteem Eestis efektiivselt rakendunud.

Siit siis ka konkreetne ettepanek, mis oleks ressursiefektiivseks alternatiiviks toidujäätmete ja reoveesette väärindamisel. Õnneks ei tule ise jalgratast leiutama hakata, vaid on võimalik õppida Põhjamaade kogemusest, kus biojäätmed ja reoveesete on juba kümneid aastaid olnud anaeroobse kääritamise ehk biogaasi tootmise sisendtooraineks. Peale biogaasi puhastamist biometaaniks (maagaasiga sisuliselt identse koostisega taastuvkütus) kasutatakse seda transportkütusena linnade ühistranspordis.

Biometaani tootmisel baseeruv toidujäätmete ja reoveesette käitlemise kompleksne kontseptsioon annab võimaluse täna probleemtoodetena käsitletavate biojäätmete väärindamiseks, linna ühistranspordi üleviimiseks taastuvale kütusele ja seeläbi diiselbussidest tuleneva õhusaaste vähendamiseks.

Biogaasi tootmisprotsessi lõpp-produkt ehk kääritusjääk on väga hea orgaaniline väetis ning selle kasutamine rohtsete energiakultuuride kasvatamiseks on parim võimalik lahendus, sest rohtseid energiakultuure saab omakorda kasutada biogaasi tootmisprotsessis lisatoorainena. See võimaldaks suurendada oluliselt biometaani toodangut.

Selline kompleksne kontseptsioon on detailideni läbi töötatud Pärnu, kui ressursisäätliku ja rohelise suvepealinna näitel. Pärnu linna ning maakonna biojäätmete ja reoveesette kontekstis oleks positiivsed mõjud järgnevad:

  • Laheneb terav haisu probleem reoveesette käitlemisel ja utiliseerimisel nii Pärnu linnas kui ka maakonnakeskustes (võimalus ka naaber maakondade keskuste jaoks).
     
  • Tekib ressursiefektiivne lahendus biojäätmete lokaalseks väärindamiseks.
     
  • Tootmisüksuse biometaani toodang kataks kogu Pärnu linna ühistranspordi kütusevajaduse.
     
  • Protsessis tekkiv kääritusjääk kasutataks taimedele kiirelt omastatava väetisena rohtsete energiakultuuride kasvatamiseks.
     
  • Ressursisäästliku ja keskkonnasõbraliku maakonna kuvand annaks väga selge erisuse teiste lähiregiooni kuurortlinnade seast silma paistmiseks.

Kavandatava biojäätmete ja reoveesette käitluskeskuse rajamine ei peaks olema asi iseeneses vaid see annaks hea võimaluse Pärnu linnal ja maakonnal areneda rohelise kuurortlinna/maakonna näidisregiooniks, mis oleks ideaalseks turundusargumendiks innovaatilise ja keskkonnasõbraliku turismisihtkohana.

Miks mitte Pärnu näitel välja töötada näiteks «Rohelise kuurortlinna» sertifikaadisüsteem, võtta lähiaastate eesmärgiks esmalt biojäätmete 100-protsendiline taaskasutus hotellide-restoranide-kohvikute (HoReCa) ja toidukaupluste kontekstis.

HoReCa sektoris oleks rahvusvaheliselt innovaatiliseks lahenduseks näiteks ainult biolagunevate ühekordsete nõude kasutamise rakendamine, mis võimaldaks toidujäätmete ja plast/paber nõude ühtse kogumissüsteemi käivitamist ja ressursiefektiivset taaskasutust tootmaks keskkonnasõbralikku transportkütust kohalikule ühistranspordile.

Need on vaid mõned mõtted, mis võiksid olla ressursisäästliku ja rohelise kuurortlinna/maakonna arengumootoriks ja tunnusmärgiks kogu Euroopas ja miks mitte ka laiemalt. Nähkem võimalusi mida biojäätmete ja reoveesette ressursisäästlik taaskasutamine Eestile pakub.