Tartu Ülikooli kampaania

FOTO: Indrek Silver Einberg

Inimesed kipuvad solvuma ja üleüldiselt pahatihti asju isiklikult võtma. Palju kära on tekitanud Tartu Ülikooli turunduskampaania, mis raamistas ultrabeibedena tütarlapsed, kes õigust või majandust õppima suunduvad, kirjutavad vandeadvokaat ja TÜ andmekaitseõiguse õppejõud Mari Männiko ja advokaat Rainer Ratnik.

Täna on aktuaalne diskussioon, kas selline käitumine ülikooli poolt oli vääritu, millest aktiivselt võtavad osa nii naisõiguslased kui inimesed, kes end konkreetsema huvigrupina avalikult ei määratle.

Vaidlusküsimuse laia pilti asetamiseks võiks tuua sarnase näite ühest aastaid tagasi selgeks vaieldud diskussioonist. 2001. aastal kinnitas Euroopa Kohtus kaasuses Tammer v Eesti, et solvata ei tohi. Samuti, et võimalus solvata ei ole väärtus, mida sõnavabaduse nime all demokraatlikus ühiskonnas õigusena kaitstakse.

Tänases olukorras tuleks aga hoopis küsida, kas stereotüübile rõhumine oli kellegi solvamine. Tammer v Eesti kaasuse keskseks asjaoluks oli, et üks isik nimetas teist isikut avalikult rongaemaks. Keda ülikool solvas? Kas ultrabeibed vajavad eraldi kaitset? Kas tegemist on kaitset vajava vähemusega? Kas solvusid need, kes tundsid, et öeldu käis nende kohta?

Ülikool kasutas turunduskampaanias satiiri. See satiir seisnes stereotüübile rõhumises ning selle läbi majandust ja õigust õppivate naistudengite üldistamises. Probleem võib olla selles, et antud üldistus põhjustas solvumise laiemal pinnal, sest majandus- ja õigusteaduskonnas õpivad lisaks ultrabeibedele ka meediumbeibed ja light-beibed. Leidub ka macho-beibesid ning mehi. Samas siiski on valdav osa tudengitest asjalikud inimesed, kellel puudub beibeskaalaga igasugune suhe.

Satiir on aga Eesti ühiskonnas levinud ja üldse mitte igapäevaselt hukkamõistetav. Asjakohane on kõrvutada satiiri kasutamist feministlikus portaalis Feministeerium avaldatud sõiduõpetajate välimäärajaga. Eesti naisõiguslik liikumine peab oma sõnumi väljendamisel sobilikuks vahendiks satiiri. Valjuhäälne hukkamõist on kaheldav, kui satiiri kasutamisele seada erinevad moraalsed standardid sõltuvalt soost.

Iga nädal ilmub Eesti ajakirjanduses omajagu karikatuure. Turunduskampaanias satiiri kasutamine ei olnud kuidagi enneolematu. Milles on siis aga keskne probleem? Sõnavabaduse kaitsevarju alla taas kord solvamise seadmises? Kas järgmisena solvuvad tundelised kiilaspead või joodikud? Nende arvelt tehakse ka tihti nalja.

Meie arvates on käesolev vaidlus ületähtsustatud. See ületähtsustamine näikse seisnevat asjaolus, et nähakse solvangut seal, kus seda ei ole. Praegust olukorda võib vähesel määral võrrelda hiljuti Vene ajakirjanduses foto levitamisega Eesti peaministrist, kes tõstetud parema käega vaatele osundas. Peaministrist sai Vene meedias Adolf. Loodetavasti said eestlased sellest kõhutäie naerda. Aga võib-olla me enam ei naeragi üleüldse enda üle. Ent samas siiski aastavahetusel «Tujurikkujat» vaadata tahaks ikka. Kui Tartu Ülikool oleks soovinud kedagi solvata, siis oleks ilmselt vahendid teistsugused.