Aadu Musta vastulause Andrei Kuzitškinile: eestlasi ei võetud Siberis heasüdamlikult vastu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aadu Must
Aadu Must Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM

Ajaloolane Aadu Must kirjutab vastuses artiklile «Andrei Kuzitškin: Siberi eestlaste lugu», et 20. sajandi alguses Siberisse asunud eestlasi ei võetud nii heasüdamlikult vastu, kui arvamusloo autor väidab.

Eesti ajalookirjanduse üheks krooniliseks tõveks on see, et kõrvuti tõeste faktidega ringlevad seal ikka veel pooltõed, oluliste tegelaste ja sündmuste «ajaloost väljakirjutamised», sekka ka lausvaled. Eesti ajaloolaste uuemate uurimuste tulemuste kõrval kirjutatakse uutes raamatutes ja artiklites ümber nõukogudeaegseid, omaaegset tegelikkust tugevasti moonutavaid tekste ja hinnanguid. Kui selline vana jutt on ükskord juba uuesti ümber kirjutatud, tundub see lugejatele juba päris uuena ning ringlebki aina edasi.

See kõik meenus mulle taas 13. oktoobri Postimehest Andrei Kuzitškini Siberi eestlaste lugu lugedes. Selles loos oli mitu toredat asja, aga ka omajagu vaieldavat. Peatun vaid ühel teemal, sest rohkem ühte ajaleheartiklisse kahjuks lihtsalt ei mahu.

Andrei Kuzitškin deklareerib oma artiklis: «Põlissiberlased võtsid eestlased naabritena heasüdamlikult vastu ja õppisid neilt nii mõndagi». Jutt ei ole ju ei põlisasukatest ega põlissiberlastest (näiteks ostjakkidest), vaid varem saabunud kolonistidest. Ja heasüdamlik vastuvõtt oli ka ainult ilus legend, mitte tegelikkus.

Algusest peale oli uusasukatel naabritega suuri hõõrumisi. Mitu korda käidi eestlasi valla ametnike poolt, lõpuks koguni soldatitega, välja tõstmas.

Tollastel inimestel, mis rahvusest nad ka polnud, oli kindel veendumus, et nemad ise on normaalsed ning kõik teised on just nimelt nii ebanormaalsed, kuivõrd nad nendest arvajatest endist erinevad juhtusid olema. Eestlased olid üsna «teistsugused» ning nii saatis nende Siberisse kolimist erinevate konfliktide jada.

Aga suuri rändeid ei tekita ju kellegi unistused, illusioonid või isiklik initsiatiiv, vaid pigem ikka koloniaalpoliitilised ja majanduslikud huvid. See seletabki, miks tsaaririigil neid eestlastest koloniste seal Siberis ometi vaja oli. Samuti seda, miks nii mõnelgi juhul koloniseerimisametkonna uuenduskavad just eesti kolonistidele omaseid maakasutus- ja tootmisviise toetasid. Ega siis asjata öelda, et Pjotr Stolõpini agraarreformist võib leida palju sellist, mis oleks nagu Balti kubermangude kogemusest maha kirjutatud.

Tooksin kolm näidet «heasüdamliku vastuvõtu» kohta. 1907. aastal sai Tomski kubermangu rännanud eestlaste üheks asupaigaks Malinovka küla, 15 versta Mariinskist, 3–4 versta raudteest.

Algusest peale oli uusasukatel naabritega suuri hõõrumisi. Mitu korda käidi eestlasi valla ametnike poolt, lõpuks koguni soldatitega, välja tõstmas. Millest need tülid tõusid? Eks ikka erinevast kultuurist, majandamislaadist ja töötraditsioonidest.

Karjamajandus

Varasemate kolonistide arvates panid eestlased kogu nende harjumuspärasele karjamajandusele tõsise põntsu. Venelastel-ukrainlastel-valgevenelastel oli kombeks 15. augustist kõik kariloomad ja hobused vabapidamisele lasta, et nad siis kuni esimese lumeni vabalt ringi hulkudes endale toitu otsiksid. Muidugi tulid loomad ka eestlaste maa peale ja tegid omajagu pahandust – lõhkusid ära vilja ja heinakuhjad ning trampisid segamini orasepõllud.

Vana eesti tava kohaselt ajasid eestlased loomad «kinni» ja nõustusid ainult siis vabaks andma, kui kahjutasu makstud. Sellega ei tahtnud jälle naabrid leppida ja otsisid tuge vanadest vene tavadest. Eestlaste õnneks avaldati 1909. aastal karjapidamise määrused, mida lugedes vana-asukad päris tõsiselt arvasid, et Vene kroonu on need eestlastel teha lasknud. Eestlased ei kolinud kuhugi, ajasid oma jonni, kirjutasid palvekirju Peterburini välja ja saidki 1908. aastal oma asundusele küla õigused.

Teine näide. Tomski kubermangu saabusid 1908. ja 1909. aastal eestlastest kolonistid, kellele oli välja mõõdetud põlluharimiseks sobimatu maa. Nii kolisid nad Vambola küla metsamaale ja taotlesid selle ametlikult neile kinnitamist. Naabruses asuvate vene külade asukad protestisid, muretsedes oma heinamaade ahenemise pärast. Eestlastele öeldigi ära ja metsaülem nõudis nende lahkumist.

Kui sõna ei kuulatud, läks metsaülem hoopis kurjaks ja andis soovimatud uusasukad kroonumetsa raiskamise pärast kohtusse. Kohtuotsus oli karm ja nõudis, et eestlastest asukad oleksid enne 10. septembrit 1910 hõivatud maadelt kadunud. Meie suguvennad jälle arvasid, et ega iga hirmutamist saa tõsiselt võtta – ega nad ise tulnud, neid oli ju auväärne ja kõikvõimas Vene kroonu Siberisse meelitanud ja koguni abiraha maksnud! Nii nad elasid edasi, raadasid põldu, ehitasid hooneid.

Majad lõhuti

Aga 10. septembril tuligi pristav koos kordnikega nende hooneid maha lõhkuma. Naaberküladest palgatud töömehed, igal rubla päevapalka, teinud oma tööd suure lustiga, lõhkudes maha majad, rehed, aidad, laudad, leivaahjud. Ei antud armu ei laudadele, kappidele, pliitidele ega keedupottidele – kõik peksti puruks!

Üks naine oli nurgavoodis sünnitamas ja ei saanud ise toast välja. Omaksed ka ei aidanud, sest lootsid, et ehk jäetakse see maja niimoodi terveks. Aga ei – naine jäetud küll kenasti oma voodisse, aga maja lõhuti ümbert ära. Ettevaatlikult, nii et lapseootel naine viga ei saaks. Maja palgid raiutud ka läbi, et neid enam ehituseks kasutada ei saaks. 31 perekonda jäi lageda taeva alla.

Ka mujal Siberis oli tülisid omajagu. Tomski kubermangu naabruses, Tobolski kubermangus jäi 1907. aastal suurem rühm eestlastest asunikke peatuma Kolonia asunduse lähistele, kus rammus must muld, ilus järveäärne heinamaa ja kena ehitusmets silma rõõmustas ja uusasukate hingedesse õnne külvamas.

Esmalt ehitati endale turbamätastest ajutised elamud ja tehti põllutöödega algust. Naa­berkülade venelased aga tegid kõik, et tšuhnad sealt välja süüa. Läks lahti jõu-, sule- ja sõnasõda. 1908. aastal  saabusid kohalikud võimumehed koos ümberkaudsetest küladest võetud abilistega, kes kahe-kolme mundrimehe juhatusel eestlaste onnid maha lõhkusid. Lae talad raiuti läbi, mätaskatused langetati sisse. Üle kahekümne pere jäi lageda taeva alla.

Jonnakad eestlased

Aga osa rahvast jäi ometi jonnakalt paigale – ladusid oma mättahunnikud jälle onnideks ja hakkasid põldu harima. Naabrid ähvardasid uute pogrommidega. Saadikute Peterburi läkitamise hinnaga said eestlased 1910. aastal lõpuks ikkagi selle maa ametlikeks rentnikeks. Aga ka naabrid olid kõik teinud, et eestlastest kolonistide võidurõõm liiga suureks ei paisuks – metsad, mille üle enne silm rõõmustas, olid laastatud – vaid kännud järel.

Siberi eestlaste edu- ja kadulugudest on arhiivides ja ka omaaegses perioodikas tallel kümnete tuhandete lehekülgede jagu põnevat ja mõtlemapanevat ajalugu. Üht-teist on ka raamatutes, aga liiga tihti on seal kirjas ideoloogiakubjaste poolt kauniks tehtud jutud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles