Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/06/21/7913415t1ha350.jpg)
/nginx/o/2015/09/18/4505083t1he023.jpg)
Mingil ajal ronis sõna hipster tagasi meie kõnepruuki. Tegelikult on see sõna ammu olemas olnud, kogudes nurgas ämblikuvõrke nagu Jack Kerouaci matkasaapad. Kerouaci aja biitnikud olidki esimesed, kes hipsteri sõna kasutasid, seejärel tulid hipid, ja nüüd, pärast mitmeid muid trende, on hispterid jälle siin. See on üks pikk rida boheemlust, ulatudes aegade taha ning ühendades moodsa Tallinna bistrood San Francisco uduste raamatupoeakendega.
Hipster. Mulle tundub, et venelase kõrval on see üks eesti keeles tähendustest tiinemaid ja samas kahtlusi äratavamaid nimetajaid. Kui see sõna õhku paiskub, kikituvad kõrvad ja keerutatakse silmi. Tavalistele inimestele millegipärast ei meeldi need suurte prillide, läikivate tõukerataste ja veidrate jakkidega vegan-burgereid tarbivad isendid. Kes nad sellised on? Miks nad nii imelikud on?
Minulgi tekkis umbes selline reaktsioon, kui hiljuti Tallinnas Kalamaja rajooni väisasin. Sõime naisega parajasti palak paneer’i Lendavas Taldrikus, kui märkasin restorani akna taga veidra väljanägemisega noori. Kõige huvitavam oli valge kleidi, hiiglaslike päikeseprillide ja õlgkübaraga naine. Ta nägu raamisid kollakad punupatsid ja ta mõjus nagu kantrilaulja. Temaga koos oli soni ja kirju jakiga kutt, jaki alt paistmas valge maika ja hiiglaslik kuldkett, tema omakorda mõjus nagu 1930ndatest välja astunud kupeldaja. Nende kahe vahel oli pingpongilaud. Nad mängisid lauatennist.
Lauatennist? Ma pole mänginud lauatennist sestpeale, kui olin 1980ndate laps, jalas valged vuplid. Olin nii üllatunud, et kui ettekandja minuga suhtlema tuli, ei suutnud ma pärimata jätta: «Kes on need inimesed siin akna taga? Kas siin algavad filmivõtted?»
Mu kõrval istuv abikaasa hakkas ajalehe taga naeru puksuma. «Justin, kas sa ei saa siis aru, need on hipsterid?!» Ettekandja naeris kaasa. Muidugi.
Minu jaoks on naljakas see, kui palju on Kalamaja muutunud tänu oma viimase aja hipsterite rallile. Nad on üle võtnud kümneid pikali kukkuvaid ja maha jäetud ehitisi ning teinud neist hipsteriparadiisi. See linnaosa on nüüd hoopis teistsugune kui tosin aastat tagasi, mil mina noore mehena seal elasin. Need olid ammused ajad, kui meil oli näiteks välisministriks Kristiina Ojuland. Polnud veel trendikaid bistroosid, butiik-kaltsupoode, tehastesse ehitatud eliitrestorane. Kui Kalamajas kusagil oligi pingpongilaud, siis ilmselt hallitas see mõnes keldris taara all.
Meie ostsime toona sööki Säästumarketist, meile sobis odav Läti juust, meile ei tulnud pähegi unistada küpsetatud India paneer’ist. Ja kui ma oma vastsündinud last poodi kaasa kärutasin, pidin meid läbi lükkama viinahaisuliste meeste kambast. Kui oli kaugelt näha, et hakkavad vist kohe kaklema, siis kärutasin igaks juhuks teisele poole teed.
Mõeldes nüüd pinksi mängiva kantrilaulja ja kupeldaja peale, tundsin endas tõusvat tänulikkuse lainet. Nemad on inimesed, kes muutsid selle piirkonna. Tänu neile on joodikud siit lahkunud või vähemalt teisenenud. Ja tänu neile on meil nostalgilised nurgakohvikud ja moodsad ökopoed, ja taaskasutus on suurem trend kui eales varem, nakatades kõiki, kes linnaosasse oma jala tõstavad.
Mu meelest ei tohiks hipsterid ainult Kalamajaga piirduda. Edasi peaksid nad paljunema Koplisse ja üle võtma Pelgulinna ja kõik Tallinna mäed. Ja president Ilves võiks anda peahipsteritele nende kirjude jakkide rindu kaunistama mõned Maarjamaa Ristid. Öeldakse ju, et tsiviilvormis sõdurid teevad kangelastegusid. Ka linnakeskkonna ümberkujundamine on tegu, mille eest tegijaid kõva häälega kiita.