Madis Milling: ma ei taha pooli valida, kuid olen sunnitud toetama kooseluseaduse rakendussätteid

Madis Milling Foto: Jaanus Lensment

Riigikogu liige Madis Milling (Reformierakond) kirjutab kooseluseaduse rakendussätete vastuvõtmisest ja püstitab küsimuse, kas rahvasaadik on oma otsustes vaba.

Esmane vastus on, et just nagu oleks. Loomulikult tuleb siinkohal mängu paljukorratud tees vabadusest kui tunnetatud paratamatusest. Aga mis juhtub siis, kui saadik on otsust langetades sundseisus ja seda mitte oma tahtest?

Juttu tuleb kooseluseaduse rakendussätetest. Mina ei olnud selle seaduse vastuvõtmise juures, vaid jälgisin selle seaduse vastuvõtmise protsessi ja kirgi selle ümber eemalt. Nüüd on rakendussätete vastuvõtmise aeg. Olin otsustanud, et jään hääletusel erapooletuks. Miks?

Seaduse loomise algpõhjus on igati «söödav» ka kõige radikaalsemale konservatiivile – seadus annab võimaluse oma kooselu registreerida paaridel, kes mingil põhjusel abielluda ei saa või ei soovi, kuid soovivad sellele vaatamata kooseluga seonduvaid õiguslikke tagatisi. Seeläbi antakse umbes 170 000 paarile, kes ei ole abielus, võimalus kaitsta teineteisevahelisi õiguseid kui ka õigusi suhetes riigiga ja kolmandate isikutega. See annab vabalt koos elavatele isikutele võimaluse, mitte kohustuse reguleerida oma õiguslikke suhteid.

Mul on siiralt ükskõik, kes kellega koos elab – see on minu jaoks pseudoprobleem. Küll aga ei ole mul ükskõik sellest, kuidas ühe vajaliku seaduse vastuvõtmise protsess tsirkuseks keerati.

Ka mina ei ole abielus, vaid elan kooselus. Lahkumineku või partneri surma korral reguleeriks seadus minu varalisi õigusi ja kohustusi. Samuti reguleeriks seadus väljaspool abielu sündivate laste lepingulist ja õiguslikku kaitset. Ja mis kõige olulisem – ülimaks kooselu vormis jääks edasi abielu ehk abielu institutsiooni samasoolistele ei avata. See seadus ei oleks enamiku inimeste elus muutnud mitte midagi, kui…

Kui seda poleks saatma hakanud vikerkaarelipud, sest homoaktivistid nägid siin enda jaoks «punktivõitu». Nagu me loodusseadustest teame, on igal reaktsioonil ka vastureaktsioon, mistõttu astusid järgmisena lavale traditsioonilise perekonna kaitsjad, lõhestades niiviisi ühiskonda ja tehes sellega igati vajalikust seadusest «homoseaduse».

Sundseis

Mulle ei meeldi võitlevad aktivistid – olgu nad geid, loomakaitsjad või konservatiivid. Kooseluseaduse vastuvõtmise ümber toimunud tragikoomilises teatris oli nii traditsioonilise perekonna kaitsjate kui ka homoaktivistide retoorika suhteliselt sarnane. See meenutas kohati nõukogudeaegset filosoofiat: «Kui sa ei ole meie POOLT, oled järelikult meie VASTU!!!» Ja see mulle ei meeldigi.

Ma ei taha pooli valida ja ei pea seda tegema. Ma ei taha, et mind selleks sunnitakse. Mul on siiralt ükskõik, kes kellega koos elab – see on minu jaoks pseudoprobleem. Küll aga ei ole mul ükskõik sellest, kuidas ühe vajaliku seaduse vastuvõtmise protsess tsirkuseks keerati. Sellepärast ei tahtnudki ma pooli valida ja otsustasin jääda erapooletuks.

Aga kõikidel soovidel pole määratud täituda. Nüüd olen sundseisus ja seda Euroopa Liidu kontekstis. Kooseluseadus jõustub vastavalt rakendussättele 1. jaanuaril 2016 ka siis, kui rakendusakte vastu ei võeta. See tekitaks rakendusaktide vastu võtmata jätmisel olukorra, mil isikutel oleks õigus nõuda notari juures kooseluseaduse regulatsioonile vastava kooselulepingu sõlmimist, kuid riik ei oleks kehtestanud reegleid selle kohta, kuidas ja millisel õiguslikul alusel registritesse kandeid tehakse ning millele tuginedes on notaril õigus tasu saada.

Olukorras, kus seadusandja on küll kehtestanud materiaalõigusliku aluse kooselulepingu sõlmimiseks, kuid on jätnud kehtestamata korralduslikud reeglid isiku seadusest tuleneva õiguse tagamiseks, võib olla põhiseadusega vastuolus, riivates Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahvis 14 sätestatud üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Üldise põhiõiguse korraldusele ja menetlusele riive seisneb üldjuhul riigivõimu tegevusetuses.

Eestil tuleks sealjuures arvesse võtta rahvusvahelist arengut ning erilist tähelepanu pöörata hiljutisele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsusele, kus kohus tõi Itaalias välja puhu, et õigusliku raamistiku puudumine, mis tagaks samasooliste partnerite kooselu tunnustamise ja kaitse, on inimõiguste konventsiooni artikli 8 rikkumine.

Hüpoteetiline kulu – 50 miljonit

Asjakohane on märkida, et konventsiooni artikkel 8 era- ja perekonnaelu austamise kohta ei sätesta mitte üksnes üksikisiku tõrjeõigust, vaid see saab tekitada ka riigile positiivse soorituskohustuse välja töötada samasooliste isikute kooselu reguleerimise õiguslik raamistik. Sellega kooskõlaliselt leidis EIK kõnesolevas juhtumis Oliari jt vs. Itaalia, et Itaalia ei ole täitnud riigi positiivset soorituskohustust, millega kaebajatel oleks kindel õiguslik raamistik, mis tagaks nende samasoolise kooselu tunnustamise ja kaitse. Sealjuures on oluline märkida, et lisaks mõistis kohus riigilt välja igale kaebajale 5000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Eestis elab hinnanguliselt 10 000 ennast homoseksuaalsena määratlenud inimest. Kuna kohtupretsedent on olemas, tähendaks kooseluseaduse rakendussätete kohaldamata jätmine Eesti Vabariigile võimalikku kohtukaotust ja hüpoteetilist kulu 50 miljoni (!) euro ulatuses. Seda ma ei taha. Ma tahan hoopis kaitsta inimesi, kes ei ole abielus, ja nende lapsi. Siinjuures ka iseennast.

Kindlasti defineeritakse minu seisukohti vihakõneks. Elan üle. Hoopis hirmutavam oleks see, kui varsti hakkaksime riigikogus arutama orwellikku «mõtteroima seadust»…

Jah. Ma annan oma allkirja ja hääle kooseluseaduse rakendussätetele. Ma teen seda sundseisus. Ma ei tahtnud POOLI VALIDA. Ei õnnestunud…