Ruuben Kaalep

FOTO: Erakogu

Olen üks tõrvikurongkäigu idee algatajaid. Vastupidiselt juhtkirjas («Kelle huvides te seda teete?», PM 14.10) väljendatule on selle eesmärk Eesti rahvast ühendada, mitte veelgi enam lõhestada, kirjutab üks EKRE noorteliikumise Sinine Äratus juhte Ruuben Kaalep.

Alustan vastust Postimehe juhtkirjale ühe faktivea parandusega. Nimelt on vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäik Tallinnas toimunud juba kaks aastat. Esimesel korral vaikiti üritus küll ajakirjanduses maha, teisel korral sai see aga eelkõige tänu Vene meediale laia tähelepanu osaliseks.

Jah, tõrvikurongkäik on rituaal. Kui sammume vabariigi aastapäeval läbi Tallinna, siis ei ole meie käes lihtsalt toigas, milles põleb tuli. See tuli sümboliseerib järjepidevust meie esivanematega, kelle pärandit oleme tõotanud kaitsta. See tuli hõõgub tuha all nagu Nõukogude okupatsiooni päevil, kui seda hoidsid elus eesti kirjanikud ja luuletajad. See hõõgub meie põues ja meie soov on sellest sütitada uus rahvuslik ärkamine. Nii et on täiesti mõistetav, kui teistsuguse, antinatsionalistliku maailmavaate esindajad – näiteks Vene meedia – näevad selles ideoloogilist ohtu.

Aga miks peaks meie, eestlased, laskma võõrriigi propagandal endale ette kirjutada, mida me oma vabal maal teha võime? Mul puudub huvi anda Venemaale propagandavõit, millega me loobuks ühest oma esivanemate mälestamise ja vabaduse õnnistamise viisist vaid seetõttu, et naaberriigi meedia seda heaks ei kiida. Kas nad siis jätaks Eesti mustamise? Ükskõik, missugust kaadrit nad oma Windows Movie Makeris või Sony Vegases kasutavad. Palju häirivam oleks, kui näidataks pilte Eestisse saabuvatest moslemitest, juures sõnum: näete, niisugune saatus ootab riike, kes on Venemaa rüpest läände läinud.

Tõrvikurongkäigud on kõigis Baltimaades uue rahvusliku ärkamise sümboliks. Läti rahvuslased alustasid nendega 2000ndate keskel. Algul oli osalejaid mõnikümmend ja neid kutsuti meedias samuti natsideks või Venemaa käsilasteks. See ei petnud rahvast, keda kogunes igal aastal tõrvikute alla üha rohkem. Mullu oli neid 14 000. Viimaks pidid ka liberaalid massidele järele andma. Nüüdseks on Läti president sättinud oma graafiku nii, et saaks iseseisvuspäeva kõne pidada just tõrvikurongkäigu lõppedes Riia vabadussamba all, kuhu kõik rongkäigust osavõtjad kogunevad.

Meie tõrvikurongkäik on aidanud eri rahvaste vahele sildu ehitada, mitte neid lõhkuda. See on aidanud luua sõprussidemeid Läti ja Leedu, Soome ja Rootsi rahvuslastega. Rääkimata venelastest, kes Eesti patriootidena on rongkäigust osa võtnud. Tõelist rikastavat erinevust kehastaks selline Euroopa, kus kõik rahvad peavad lugu üksteise traditsioonidest ja vabadusest. Eelkõige aga enda omast, sest kui sa iseennast ei austa, siis ei austa sind keegi.

Ühel päeval võiks tõrvikurongkäik tuua kokku terve Eesti rahva. Oled sa katoliiklane, feminist, loomaõiguslane või pooldad kanepi legaliseerimist, aga kui sa oled lisaks ka rahvuslane, siis peame me kokku hoidma. Me ei tohi lasta asjatutel vaidlustel oma ühiskonda lõhestada. Piisab, kui me leiame üksmeele peamises – oma põhiseaduse esimestes lausetes. Rahvuse püsimajäämine on küllalt üllas idee, et selle eest kogu rahvaga seista. Kui aeg niikaugele jõuab, tellime miljon tõrvikut.