Indrek Kuus

FOTO: ERIK PROZES/

Riigikogu võiks ikka tegeleda Eesti ja maailma jaoks oluliste teemadega, mitte kulutada arulagedalt aruteluaega silindritele ja valuvelgedele, üle- ja alajuhitavusele, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Kui ma ükskord riigikogu liige olen, siis ma liisin endale kuluhüvitise lahkel kaasabil kaheksakohalise tööka väikebussi. Sinna mahub mitu valijat ja arvestades Eesti põhimaanteede võrdlemisi head olukorda ei tohiks saadikukohustuste täitmisel probleeme tekkida. Pealegi on valijatel samuti rattad ja jalad all, kui nad nii väga peaks tahtma oma saadikuga kokku saada.

Volituste lõppedes annaksin sõiduki mõnele valimispiirkonna vanadekodule, lasteaiale, raamatukogule, muuseumile või muule asutusele või seltsile, millel raha napilt. Kõlab ju plaan loogiliselt, kuigi veidi demagoogiliselt. Eestis pole tõepoolest vaja valijatega suhtlemiseks helikopterit või amfiibautot. Piisab esisillaveost.

Tegelikult on see riigikogu liikmete autoteema tüütu ja kulunud ning sisuliselt pole sellel riigi juhtimise seisukohalt mingisugust tähtsust. Ainus põhjus, miks praegu seda tasuks torkida, on ehk see, et maksuametnikud asusid ettevõtjaid nende autokasutuse pärast spordiklubide ja kontserdisaalide ees jahtima. 101 tegelast on lihtsalt võrdsetest võrdsemad, kuigi põhiseaduses pole autodest sõnakestki.

Riigikogu liikmete autode üle võib muidugi lõpmatuseni ilkuda ja mõnes mõttes on ehk põhiseaduse vaimuga kooskõlas, et riigikogu pakub rahvale ka mõningal määral lisaks presidendi vastuvõtu kleidirivistusega ka muud meelelahutust.

Põhiseadus kirjutati muidugi tükk aega tagasi ka, kuigi kohendati ja kohaldati teda uuemal ajal natuke enne seda, kui peaminister Tiit Vähi murdis end vabaks autobaasist ja Volgadest ning sai endale kurbade silmadega Mercedese. Memmed-taadid olid vihased ja kartulikoored ei maitsenudki enam.

Avalikkuse õiglustunne

Öised pitsad kahele, taksosõidud emaga, pidulik eine Läänemerel, purk majoneesi. Kõik poliitikahuvilised ja muidu hea mäluga inimesed jäävad mäletama neid saadikuid, kelle säherdused häbematud teod üllad žurnalistid tšekiraamatute abil päevavalgele tirisid. Igatahes on väga õige, et kuluhüvitised on avalikud, sest siis inimene, kes valima viitsib minna, teab, mis masti tegelane Toompeal toimetas, ja otsustab juba ise, kelle poolt oma hääl anda.

Riigikogu liikmete autode üle võib muidugi lõpmatuseni ilkuda ja mõnes mõttes on ehk põhiseaduse vaimuga kooskõlas, et riigikogu pakub rahvale lisaks presidendi vastuvõtu kleidirivistusele mingil määral ka muud meelelahutust. Samas hiilib mängu keegi avalikkuse õiglustunne, kes topib oma nina igale poole, aga keegi ei saa aru, mida ta õigupoolest soovib. Mõnikord tundub tema soov olevat lihtsalt riigikogu maamunalt pühkida, et saaks nahkpükstes õue tulla ja tõrvikutega neegreid taga ajada.

Riigikogu võiks ikka tegeleda Eesti ja maailma jaoks oluliste teemadega, mitte kulutada arulagedalt aruteluaega silindritele ja valuvelgedele, üle- ja alajuhitavusele. Kes tahab meeleheitlikult valimisõiguslikele kodanikele meeldida, saab oma äranägemisel olla ükskõik missuguse korra alusel üdini aus. Ning sõltuvalt hingelaadist võimaldavad ka ükskõik millised reeglid teha pisut sulitempu või sigatseda täie rauaga. Riigikogu olevat ju läbilõige rahvast.


Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.