Toomas Jürgenstein.

FOTO: PP

Imeravimi MMSi lai ja üsna süüdimatu levik Eestis on pannud paljusid küsima, milline on kriitilise mõtlemise tase ühiskonnas, kirjutab Hugo Treffneri gümnaasiumi usundiõpetuse ja filosoofia õpetaja Toomas Jürgenstein.

Samuti on tõstatatud küsimus, mida saaks kool teha selleks, et noortest kasvaks maailma kriitiliselt analüüsivad, kuid ilmselgeid tõsiasju jaatavad ning oma vaateid korrigeerida suutvad isiksused. Kaudsemalt puudutab nimetatud teema ka praegu ühiskonnas laialt diskuteeritavat pagulaste probleemi ja kooseluseadust.

MMSi-taoliste nähtuste leviku üheks eelduseks on teatud tõsiasjade eiramine ja kindlasti pole see pelgalt Eesti probleem.

MMSi-taoliste nähtuste leviku üheks eelduseks on teatud tõsiasjade eiramine ja kindlasti pole see pelgalt Eesti probleem. Laiemalt käsitletakse seda teemat näiteks 2015. aasta märtsis ilmunud ajakirja National Geographic eestikeelse väljaande artiklis «Umbusu ajastu». Nimetatud artiklis, kuid ka ajakirja esikaanel on toodud hulk tänapäeval laialt omaks võetud väiteid, mida loodusteadused ei kinnita, näiteks: kliimamuutus on väljamõeldis, evolutsiooni ei ole toimunud, Kuule maandumine oli võltsing jt.

Kuna tegelen koolis religioonide õpetamisega, olen eelmises lõigus loetletud väidetest puutunud kokku kõige enam evolutsiooni eitamisega. Ikka tuleb aeg-ajalt ette õpilasi, kes väidavad, et loomisõpetusest lähtuvalt ei saa nad aktsepteerida evolutsiooniõpetust. Lisamärkusena, see hoiak esineb ka vastupidisel kujul: eeldades, et religiooni omaksvõtt tähendab automaatselt evolutsiooni eitamist, kannavad paljud õpilased religioonid tõsiste maailmavaadete hulgast maha.  

Enesekindlus ja teadmatus

Mulle näib, et teatud imeravimite entusiastliku jaatuse ja evolutsiooni eitamise vahel on võimalik leida paralleele. Toomas Paul toob oma igihaljas leeriõpikus «Maise matka poolel teel» analoogia omapead piibliuurimise ja meditsiini vahel: «Juudi filosoof ja arst Markus Herz sai teada, et üks tema endistest patsientidest on hakanud ise ennast tohterdama meditsiinikirjanduse põhjal. Herz nentis: «Ta vaadaku ette, et ta mõne trükivea kätte ära ei sure.» Suur hulk igasuguseid kummalisi sekte on sündinud just liiga enesekindlast piibliuurimisest.»

Tundubki, et MMSi jaatajaid ning evolutsiooni eitajaid iseloomustab tavaliselt küll usin tegelemine vastava teemaga, kuid seda teatud tõsiasju ignoreerides ja eitades.  

Suur hulk igasuguseid kummalisi sekte on sündinud just liiga enesekindlast piibliuurimisest.

Järgnevalt püüangi eelkõige religioossest vaatepunktist lähtuvalt kirjeldada natuke tausta, mis on minu arvates eelnenud lõigus kirjeldatud suhtumise taga, ning välja tuua mõned punktid, millele võiks koolis tähelepanu pöörata.

Esmalt meenus 2005. aasta Eurobaromeetri uuring, millest selgus, et Euroopa Liidu riikidest usutakse Eestis kõige vähem isikulise Jumala olemasolu ning kõige enam inimesest kõrgema jõu või vaimu olemasolu. Ehk 16 protsenti küsitletutest uskus isikulisse Jumalasse, 54 protsenti protsenti kõrgematesse jõududesse, vaimudesse või printsiipidesse, 26 protsenti kinnitasid, et religioosseid asju ei usu, ning 4 protsenti ei vastanud.

Nimetatud tulemusi on kinnitanud ka hilisemad uuringud. Näiteks möödud aastal valmis Tartu ülikooli usuteaduskonnas uuring, milles vaadeldi Eestis enim levinud individuaalseid religioosseid enesemääratlusi. 58 protsenti vastanutest nõustus väitega, et neil on oma usk, mis on sõltumatu kirikutest ja religioonidest; 67 protsenti nõustus väitega, et nad usuvad vaimsesse enesearengusse selles mõttes, et teadlike enesesisenduste ja vaimsete praktikate abil on võimalik muuta iseennast, oma elu ja maailma enda ümber. Seega eeldus uskuda imetegevatesse asjadesse tundub ühiskonnas olevat üsna tugev.

Õpilane vajab hingamisruumi

Kuidas peaks õpetaja toimima õpilasega, kellel on omapärane vaade maailmale ning soov eitada mõningaid loodusteadustes endastmõistetavaid tõsiasju?

Esmalt arvan, et kui need vaated pole õpilasele silmanähtavalt ohtlikud, peab vältima kiirete muutuste taotlemist. Õpetamine kestab põhikoolis üheksa ja gümnaasiumis kolm aastat, selle aja jooksul jõuab õpilane oma vaateid muuta ja sümpaatiaid korrigeerida, kuid loomulikult pole inimene ka pärast gümnaasiumi valmis ning ta areneb edasi. Näiteks juba nimetatud evolutsiooni ja loomise küsimus pole lihtne, seal on palju aspekte, osal juhtudel peab arvestama kodu jäikade seisukohtadega ning selle teemaga tuleb tegeleda tasa ja targu.

Teiseks, arutlustes ja debattides peab õpilasele jätma alati hingamisruumi – vahel on õpetajal kasulik teadlikult õpilasele viimane sõna jätta ning mõnda argumenti mitte kasutada. Ning loomulikult on õpetajapoolne jõupositsioonilt arutluse või diskussiooni lõpetamine üks halvemaid lahendusi.

Kellegi kunagi esitatud seisukohtade automaatse kopeerimise nõrk koht on asjaolu, et argumenti sisuliselt ei süveneta, kaduma läheb dialoog ja alles jääb kahe poole monoloog.

Kolmandaks on õpetajale kindlasti oluline õpilasega avatud dialoogi taotlemine, mida minu arvates tehakse koolides liiga vähe. Olen märganud, et paljud argumendid on hakanud liikuma copy-paste-meetodil. Kellegi kunagi esitatud seisukohtade automaatse kopeerimise nõrk koht on asjaolu, et argumenti sisuliselt ei süveneta, kaduma läheb dialoog ja alles jääb kahe poole monoloog, st pole lootustki, et vastaspoole argumente tõsiselt võetakse.

Neljandaks tuleb arvestada, et ka vastuolud, kestku need kas või aastaid, võivad arengule kaasa aidata. Siin meenub teadusfilosoof Enn Kasaku kunagine konstateering: «Terve 20. sajandi oli füüsikas tohutu vastuolu üldrelatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahel ja see ei takistanud füüsikat suurepäraselt arenemast.»

Viimaks on minu meelest oluline, et õpilasele tutvustataks üsna varakult n-ö suurt pilti teemast, millega tegeldakse. Teha tuleb seda muidugi eakohases keeles, kuid olen tähele pannud, et detailide õpetamine koolis on palju kergem, kui õpilane mõistab, kus õpitu mingis suuremas süsteemis paikneb.

Loomulikult peab õpetaja ka enda esitatud materjali ja aruteludeks pakutud küsimused ikka ja jälle kriitiliselt üle vaatama. Abiks võiks olla näiteks inglise filosoofi Francis Baconi (1561–1626) kirjeldatud neli põhilist eksituse allikat, mis on kindlasti aktuaalsed ka tänapäeval.


Toomas Jürgenstein on Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige ja kuulub Tartu linnavolikokku, kus ta juhib hariduskomisjoni.