Juhtkiri: miks pakub EKRE Eesti-vaenulikule propagandale magusaid kaadreid? (6)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juba EKRE esimene tõrvikurongkäik aasta alguses pakkus erilist huvi just Venemaa propagandakanalite kaamerameestele. Seda loomulikult seepärast, et nende kaadrite abil on ülimalt kerge luua natsi-seost (sellest lähemalt allpool). Osavate telemeeste jaoks pole eriti oluline, kas osalejaid on 200 või 20 000 – silt lüüakse mõnuga selga kogu Eestile.

Eestisse vaenulikult suhtuvatele jõududele on niisugused kaadrid tõeliselt magus maiuspala. Esimese rongkäigu puhul oleks veel võinud leppida seletusega, et vast on niisugune kompvek vaenulikule propagandale ette mängitud kogemata. Kuna EKRE aga järjekindlalt samasuguseid etendusi jätkab, kui õhtupimedus vähegi lubab, pole neil enam mingitki võimalust noortekogu või kelle iganes teadmatuse ja vähese ajalootunnetuse taha pugeda. Seda enam, et nende käilakujud on ju korraliku ajalooharidusega.

Miks ja kelle huvides loob EKRE ise ja tahtlikult (kogu Eestile) märgilist natsi-seost? See on küsimus, millele Mart ja Martin Helme ning teised EKRE juhtpoliitikud peavad vastuse andma. Vastuse eesti rahvale.

Teine küsimus on, kas tõesti sobib ühe parlamendis esindatud erakonna meelest ka otsene vale ja võltsimine. Martin Helme sõnade järgi: «See on propaganda trükk. See teeb väga hästi oma tööd, nii et ärge palun heitke mulle midagi ette.» (vt videot postimees.ee, 6.10: «EKRE kasutab Kremli propagandatrikke: vanad kaadrid serveeritakse uute pähe»)

Esimese rongkäigu puhul oleks veel võinud leppida seletusega, et vast on niisugune kompvek vaenulikule propagandale ette mängitud kogemata.

Kolmandaks, ent kaugeltki mitte vähem tähtis. Milleks üldse on vaja Eesti ühiskonna sihipärast lõhestamist ja hirmutamist? Milleks on vaja niivõrd massiivset viha õhutamist mõnesaja inimese vastu, kes meile siia sõjapagulastena saabuvad? Erakond võib olla niisugusel või naasugusel arvamusel küsimuses, kuidas leida lahendust pagulaskriisile või milline võiks olla Eesti immigratsioonipoliitika. Küll aga tuleks poliitilistel liidritel võtta ühemõtteline seisukoht rassismi ja vägivalla vastu. Paraku pole seda tehtud.

Tuleme nüüd tagasi esimese küsimuse juurde. Lööme selleks mõtteliselt lahku sisulised, kultuursed arutelud mistahes teemadel ning ilmselt tahtlikult loodud märgilise natsi-seose.

Ühelt poolt on ka Eestis üksjagu inimesi, kes kalduvad tõesti väga kergekäeliselt oma oponentidele ja nende argumentidele «natsi» silti kleepima. Saksamaal sündinud juudi rahvusest Ameerika filosoof Leo Strauss osutas juba 1951. aastal demagoogiavõttele reductio ad Hitlerum – vaidleja püüab oma oponendi väiteid maha teha, öeldes, et oponendi moodi arvas või oleks arvanud ka Hitler. Strauss toob näiteks, et kui Hitler armastas neoklassikalist kunsti, siis ei tähenda see ju, et neoklassikaline kunst oleks natslik või kõik selle austajad natsid. Ka palju keerukamatel juhtumitel pole väliste tunnuste põhjal paralleelide tõmbamine Natsi-Saksamaa või ka kommunistliku Venemaa ja mingi tänapäevase nähtuse või liikumise vahel ju tingimata sisuliselt õige.

Teisalt tuleb mõista, millisesse konteksti üks või teine märk asetub. Tõrvikurongkäiguga tähistasid natsid 1933. aastal Hitleri saamist riigikantsleriks. SA (sturmabteilung – rünnakrühm) tõrvikuparaad on üks Leni Riefenstahli natside Nürnbergi kongressi näitava propagandafilmi «Tahte triumf» kandvatest kaadritest. Need on kaadrid ja fotod, mis on ühena Hitleri režiimi ikoonidest mällu sööbinud kõigile – nii vabas maailmas kui ka soveti režiimi all kannatanud riikides.

Kui nüüd Eestis marsivad ksenofoobse ja kohati lausa varjamatult rassistliku retoorikaga erakonnad tõrvikurongkäigus, siis loomulikult panevad kõrvaltvaatajad A ja B kokku. Meie peaksime aga küsima, miks korraldajad ilmselgelt tahtlikult sellise märgilise seose loovad. Kelle huvides see õigupoolest toimub?

Varasematel aastatel pidid putinistlikud propagandakanalid tegelema võltsimisega, näidates kaadreid Tartu üliõpilaste traditsioonilistest rõõmupidudest – volbri ja ülikooli aastapäeva rongkäikudest –, pookides täiesti absurdselt nende juurde mingisuguseid fašismi-süüdistusi. Olgu siinkohal märgitud seegi, et traditsioonilised Eesti üliõpilasorganisatsioonid, nii korporatsioonid kui seltsid, on apoliitilised. Võisime vaenuliku propaganda üle naerda ja selle valelikkusele ühemõtteliselt osutada.

Sellel aastal on aga EKRE eestvõtmisel korduvalt ja korduvalt loodud Eestisse vaenulikult suhtujate jaoks magusat ja mõjusat telepilti tõrvikutega marssivatest natsidest. Veel kord: miks, kelle huvides?

Märgakem, et vaenulikus propagandas ei räägita ühest seniste erakondade ning üldisemalt eliidivastase ja homoseksuaalsete inimeste vastase sõnumiga erakonnast, mis ületas kevadel ootamatult, ent siiski viimasena valimiskünnise. Saades muuseas liikmete arvult suure erakonnana üle kahe korra vähem hääli, kui 2009. aasta europarlamendi valimistel kogus oma erakondadevastase loosungiga Indrek Tarand üksinda. Muidugi ei öelda, et selle erakonna populaarsus pole küsitluste järgi kasvanud isegi vaatamata sellele, et ajalugu on neile ette mänginud ühe nende leivateemadest – pagulaskriisi. Silt, mida EKRE kandikul pakub, lüüakse sihiteadlikult külge ikka kogu Eestile. Selline silt on potentsiaalselt ohtlik Eesti riiklusele ja meie inimeste turvalisusele.

Kommentaarid (6)
Copy
Tagasi üles