Peeter Oja: miks me laseme end päevast päeva mõnitada?

Peeter Oja. Foto: Marianne Loorents / SL Õhtuleht

Suure väljaande peatoimetajal peaks olema vastutus ja kohustus oma valikuid avalikkusele selgitada, kirjutab näitleja Peeter Oja.

Te elate korrusmajas. Ühel ilusal päeval avastate, et infotahvlile on üles riputatud silmatorkavalt värviliselt trükitud silt: «Selles majas elavad raipesööjad ja pederastid!».
Te teate, et infotahvli eest vastutab näiteks korteris number kümme elav Juhan. Tema ülesandeks on teavitada majaelanikke jooksvatest küsimustest. Ja nüüd ühtäkki selline «sõnum». Hästi. Olles rahumeelne inimene, te mühatate kergelt, et «ju tabas vastutavtoimetajat enesekriitika puhang», ja sammute edasi. Mõne aja möödudes on aga silt asendatud uue kuulutusega, mis annab teada: «Selles majas elavad ainult vargad ja koprofiilid! Kallis majaelanik! Sinu latt on nii madal, et selle peale on võimalik kükitada si..uma.»

Sellise räiguse peale pöördub iga vähegi endast lugupidav majaelanik vastutava isiku poole küsimusega, et on ta ikka kursis, milliseid silte avalikule tahvlile riputatakse? Jah, vastab teadetetahvli ülem Juhan, ma ise panin selle sildi üles, informeerimaks majaelanikke, millistena nad paistavad naabermaja Jaani pilgu läbi.

Ma ei tea, kuidas keegi, kuid mina oleksin sellises olukorras tõsiselt hämmingus. Mis kuradi naabermaja Jaani arvamus, kui tegemist on sulaselge vihast ja roppusest nõretava sõimuga!? Ja kindlasti küsiks ma vastutavtoimetaja Juhani käest, kas ta ise ka on siis raipesööja ja pederast, varas ja koprofiil? Olen rohkem kui kindel, et Juhan mulle jaatavat vastust ei annaks.

Just selline mõte tuli pähe, kui märkasin Õhtulehe netiportaalis S.M.Lotila järjekordset «arvamuslugu». Ma ei tea, miks Sami Markus Lotila nii Eestit kui eestlasi nii väga vihkab. Võib-olla on põhjus 20. novembril 1998. aastal Eesti Ekspressis ilmunud artiklis «Soome ajakirjanikul raskused Eesti elamisloaga». Toon siinkohal ära väikese katkendi sellest loost.

«Üliõpilasena Eestis viibinud Sami Lotila teenis juba aastaid taskuraha, avaldades Soome kollasemaigulises Iltalehtis artikleid meie elust. Elamisloa lõppedes jätkas Lotila Eestis viibimist ebaseaduslikult ning üritas hilinenult oma elamisluba pikendada...». Püüan Sami Markus Lotilast aru saada. Mingi olematu riik, nimega Eesti, julgeb väärika Soome Vabariigi kodanikule teha ettekirjutusi! Mingi olematu ajaleht nimega Eesti Ekspress julgeb «teotada» väärika Soome Vabariigi kodaniku au! Selline ennekuulmatu ülbus tuleb kaevata kohtusse. Seda Sami Markus Lotila ka tegi.
Väljavõte kohtuotsusest. «28. mail 1999. aastal esitas Sami Markus Lotila Tallinna Linnakohtule hagi Eesti Ekspressi Kirjastuse AS vastu au teotamise lõpetamiseks, au teotavate andmete ümberlükkamiseks ja moraalse kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt avaldati 20. novembri 1998. aasta ajalehes Eesti Ekspress artikkel pealkirjaga «Soome ajakirjanikul raskused Eesti elamisloaga», mida ei kirjutatud lugeja informeerimiseks, vaid väärväidete esitamisega hagejast lugejas negatiivse ja halvustava ettekujutuse loomiseks.

Hageja leidis, et artikliga on kostja teadlikult ja tahtlikult teotanud tema au ja väärikust, tekitades sellega temale moraalset kahju. Isiku nimetamine avalikkuse ees seaduserikkujaks halvendab oluliselt ühiskonna liikmete suhtumist temasse, mis toob kaasa sotsiaalse heaolu languse.......»

Tundliku hinge ja õiglase meelega Sami Markus Lotilal on igati õigus vihata sellist riiki ja rahvast ning maksta kätte, kasutades samu vahendeid, mida justkui Eesti Ekspress olevat oma artiklis tema vastu kasutanud. Selleks tuleb Eesti ja eestlaste kohta kirjutada «negatiivseid artikleid, mis loovad neist halvustava ettekujutuse». Artiklid peavad teadlikult ja tahtlikult teotama eestlaste au ja väärikust, tekitades sellega neile moraalset kahju. Ja kui artiklite sõnavara on lisaks veel ka «üle vindi» räige ja mõnitav, siis ehk süvendab see eestlaste niigi madalat enesehinnangut ja tekitab alaväärsust.

Ütlen veel kord, et ma ei tea, mis on Sami Markus Lotila viha ajendiks. Ja tegelikult pole see ka oluline. Erinevad inimesed ikka vihkavad ja armastavad erinevaid asju. Ja kui Lotila leiab, et tema elu üheks suuremaks väljakutseks on võitlus maailma mastaabis tõesti väikse ja piisavalt tundmatu rahvaga, siis on see tema valik. Vaadaku oma passi ja mõelgu - see ongi minu elu!

Teine lugu on Õhtulehega. Olles rääkinud sel teemal erinevate, ka otseselt ajakirjandusse puutuvate inimestega, on pakutud erinevaid oletusi, miks Õhtuleht Lotilat avaldab. Alates provotseerivast huumorist kuni puhtküünilise ärilise kaalutluseni välja. Mööndes, et kõik võibki nii olla, tekib mul küsimus. Kui alandatud ja hingeliselt läbipekstud peab olema inimene, kes väljaandes ilmuva eest vastutades lubab sellisel mõnitusel oma lehes regulaarselt ilmuda? Olgu ta «argumendid» millised tahes.

Ma ei saa kurta fantaasia puuduse üle, kuid ma ei kujuta ette, et näiteks Saksamaa suur tabloid avaldaks pidevalt kellegi Türgi kodaniku mõnitavaid ja sõimavaid artikleid Saksamaa ja sakslaste kohta. Vastupidi oleks veelgi vähem tõenäoline – et Saksa kodakondne sõimaks Türgi kollases pressis türklasi!? Ah, et ei olegi põhjust? Olege mureta, küll juba leiab!

Aga äkki ei samastagi Õhtulehe toimetus ennast Eesti ja eestlastega? Siin oleme meie ja seal on nemad. Või noh, «need». Või tahab toimetus nende artiklitega öelda, et me anname kõigile võrdse võimaluse välja öelda oma arvamus? Sel juhul võiks avaldada ka venekeelse Delfi kommentaatorite paduviha Eesti ja eestlaste kohta. Sama värvikas materjal kui Lotilal.

Peatoimetajal peaks olema nii palju mõtlemisavarust, ohjeldamaks seda kogumit. See kehtib ka kaasautorite valiku kohta. Väljaannete omanikel on muidugi üks «biseness plan» puha. Peaasi, et pappi tuleb. Kuid peatoimetajal võiks olla ikkagi kindel arusaam oma positsioonist ja vastutusest terve ühiskonna ees. Peatoimetaja Väino Koorberg peaks ajalehe ja muu meedia vahendusel julgema oma valikuid põhjendada – seni pole ta seda teinud.

Tal võiks vähemalt olla hoiak, et ma ei lase igaühel OMA toa nurka häda teha. Minu jaoks on küll valus-naljakas vaadata, kuidas ühest küljest avaldatakse kõige ehtsamat saasta ja teisest küljest nõutakse enda suhtes austust ja lugupidamist.

Kui mu jutt on jäänud arusaamatuks, siis soovitan Õhtulehele üht lihtsat harjutust. Kõik kohad Sami Markus Lotila artiklites, kus on nimetatud Eestit või eestlasi, asendada mina-vormiga, ja siis avaldada see.
Ja veel. Õhtuleht peaks tänama taevast, et eestlased ei väljenda oma arusaamu ja arvamust sama otsekoheselt kui näiteks prantslased. Samas jääb okas hinge, et me rahvusena laseme end vaikides täiesti süüdimatult alandada ja solvata. Võib ju oponeerida, öeldes, et tuleb olla väärikas ja mitte igale tühisusele reageerida ning sama teravalt vastata. Nõus. Kuid kui maski «olla väärikas» taga pole muud kui argus, jääb see lihtsalt katteta argumendiks.