/nginx/o/2016/03/18/5173759t1hd600.jpg)
/nginx/o/2008/10/01/78831t1h3c5c.jpg)
Julgeolekuanalüütik Eerik-Niiles Kross kirjutab sel kuul toimuva NATO tippkohtumise eel, et NATO peasekretär jätab endast mulje kui Punamütsikesest, kes läheb hundi juurde, uued liikmesriigid võileibadena korvis.
Eerik-Niiles Kross: kroonijuveelid linnusita eest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
George Smiley tavatses öelda, et venelastega kauba tegemine kipub olema nii, et ära tuleb anda kroonijuveelid, aga vastu saab linnusitta.
George Smiley on ilukirjanduslik väljamõeldis, mida ei saa õnnetuseks öelda praegu läänemaailma ja Venemaa vahel läbiräägitava kauba kohta.
Kõnealused kroonijuveelid on tõesti väärtuslikud ja hirmu ajab peale, et lääs ses asjas venelastega üldse rääkima nõustub. Taktikalise koostöö vastu Afganistanis ollakse nõus pakkuma läänemaailma põhiliste julgeolekuorganisatsioonide iseseisvat otsustusvõimet. Kaubeldakse selle üle, mil määral võiksid venelased edaspidi NATO ja ELi otsustusprotsessis osaleda.
Venelased on unistanud neist juveelidest juba ammu, kuid nüüd tundub, et saabuv NATO tippkohtumine annab neile šansi kaup ära teha. Vaadates Vene julgeolekupoliitiliste ambitsioonide arengut, Moskva kasvavat ja läänemaailma vähenevat isu Putini valitsusajal, pole selle üle muidugi põhjust imestada, aga paari momenti tasub siiski meenutada.
Juba 2000. aasta jaanuaris verivärske president Putini allkirjastatud julgeolekukontseptsioon tõi Vene retoorikasse maailmapildi ja andis suuna, mis on tänaseni kehtiv.
Lühidalt näevad venelased oma eesmärgina USA-keskse, nn ühepolaarse maailma muutmist mitmepolaarseks, kus üks oluline poolus ehk jõukese on tugev, kõigi poolt respekteeritud ning oma «privilegeeritud huvide sfääris» ainudomineeriv Venemaa.
See huvisfäär koosneb Vene naaberriikidest ja suurest osast nn Ida-Euroopast, sealhulgas isegi neist riikidest, kes on praeguseks NATO liikmed.
Eriti NATO ja Euroopa Liit, aga koguni OSCE ehk need rahvusvahelised organisatsioonid, kus venelastel ei ole kas hääleõigust või kontrolli otsuste üle, on selle mõtteviisi järgi unipolaarse maailma tugisambad. Ja Venemaa jõukeskmeks tõusmisel risti jalus.
NATO laienemine on aga otsene provokatsioon Vene legitiimse suurriikliku domineerimishuvi vastu. Siinkohal pole mõtet arutada, kui absurdne või halenaljakas selline maailmapilt on. Seda maailmapilti toetab maailma suurim tuumaarsenal ja seda peab tõsiselt võtma.
Tõsiselt tuleb võtta ka tõsiasja, et tulenevalt eelnevast, on Putini-Medvedevi meeskonna üks olulisemaid välispoliitilisi eesmärke euroatlantilise julgeolekuarhitektuuri lõhkumine ja asendamine neile meelepärasega.
Veebruaris 2007 kuulutas Putin oma kuulsas Müncheni julgeolekukonverentsi kõnes unipolaarse maailma hukku. «Ma olen veendunud, et me oleme jõudnud otsustavasse hetke, mil peame tõsiselt läbi mõtlema globaalse julgeolekuarhitektuuri,» ütles ta. Sealt alates asus Venemaa mõtlemiselt tegutsemisele.
Peatselt andis Putin välja dekreedi, millega peatas Euroopa tavarelvastuse lepinguga Venemaale võetud kohustuste täitmise. Teisisõnu viskas ta prügikasti 1990. aastast Euroopas kehtinud sõjalise tasakaalusüsteemi koos Venemaa kohustusega teavitada oma naabreid näiteks vägede koondamisest nende piiri taha.
Ta näitas, et Venemaa mitte ainult ei räägi uue julgeolekuarhitektuuri loomisest. Ta loob seda uue jõukeskusena ise. NATO vastus oli tavapärane «kahetsuse» väljendamine, kuigi kahetsema oleks pigem pidanud võimetust tegudele tegudega vastata.
Venelaste järgmine samm oli demonstreerida, et nad suudavad otseselt mõjutada NATO otsustusprotsessi ja vähemalt aeglustada, kui mitte takistada, NATO laienemist. Nad alustasid oskuslikku ja sihipärast poliitilist survet mõnede NATO riikide, eriti Saksamaa ja Prantsusmaa suhtes, et torpedeerida MAPi (NATO liikmesuse tegevuskava) andmise otsus Gruusiale ja Ukrainale Bukaresti NATO tippkohtumisel.
See õnnestus. Bukarestis lubati Ukrainale ja Gruusiale küll määramata tulevikus liikmesust, kuid Saksamaa ja Prantsusmaa vastuseisu tõttu liikmesuse tegevuskava ei antud. Seda vaatamata USA presidendi avalikele üleskutsetele ja diplomaatilisele survele MAP anda.
Tippkohtumise-järgsel pressikonverentsil irvitas Putin täiesti avalikult, öeldes: «Kui teie laienemisarutelu oleks teisiti läinud, poleks me Afganistani transiidikokkulepet alla kirjutanud.» Esimest korda ajaloos sõnastas NATO tippkohtumine otsuse, mis sobis rohkem Vene kui USA presidendile.
Bukarest näitas, et Venemaa on suuteline NATO otsustusprotsesse aeglustama ja on osav NATO liikmete erimeelsusi oma huvides ära kasutama. Ent nagu Putin siis ütles, Venemaa soove võeti tema arvates kuulda vaid «mõneti». Gruusia ja NATO märgiti ikkagi ära kui tulevased NATO liikmed.
Võime NATO laienemist aeglustada ei ole Venemaale piisav. Tema eesmärk on NATO kui iseseisva jõukeskuse täielik marginaliseerimine. Esmajoones just selles vaimus käis president Medvedev juunis pärast NATO Bukaresti kohtumist välja idee nn uuest Euroopa julgeolekuarhitektuurist.
Ta kuulutas taas euroatlantilise julgeolekusüsteemi (loe NATO) päevad loetuks ja ütles otse, et kui NATO laienemine jätkub, siis lõpetab Venemaa koostöö läänega. Vaja olevat uut globaalset julgeolekulepingut ja «ühtsust kogu euroatlantilises ruumis Vancouverist Vladivostokini». Seda, millistel tingimustel selline ühtsus saavutatakse ja kas ikka ollakse piisavalt ühtsed, määrab ilmselt Venemaa.
Medvedevi Berliini kõne ajal käis Moskvas Gruusia ründamise planeerimine. Augustis 2008 tõestas Venemaa tegudega, et «euroatlantiline julgeolekuarhitektuur» tõepoolest ei toimi. Venemaa võib karistamatult rünnata oma NATO liikmekandidaadist demokraatlikku naaberriiki, okupeerida osa selle territooriumist, kirjutada alla ELi vahendatud rahuplaan ja siis mitte täita ühtki selle punkti. NATO külmutas küll seepeale suhted Venemaaga, kuid juba detsembris 2008 otsustasid NATO välisministrid alustada Venemaa «tingimuslikku ja astmelist taashõlvamist».
See «tingimuslik hõlvamine» on jõudmas lõppfaasi, kuigi detsembris 2008 ei pidanud välisministrid tõenäoliselt silmas, et tingimusi hakkab esitama Venemaa. Aga just nii on läinud. Üha enam tundub, et NATO-l oleks justkui Venemaad rohkem vaja kui Venemaal NATOt.
Ja USAd on president Obama valitsemisajal tabanud täielik strateegiline apaatia, kus ameeriklaste ainus aimatav huvi NATOga seoses on Afganistani operatsioon.
Detsembris 2009 külastas NATO peasekretär Moskvat ja palus venelastelt mitmesugust abi Afganistanis. Nüüd teame, et venelased esitasid juba siis vastusena «NATO-Vene koostöölepingu» eelnõu.
Aasta jooksul on Vene-NATO suhted üha tihenenud. Märtsis Tallinna kohtumisel kutsus NATO Venemaad, kes isegi kohal polnud, osalema varem Poolasse planeeritud, kuid Vene survel ära jäetud «raketikilbi» projektis. Septembris saatis NATO peasekretär venelastele kutse osaleda NATO tippkohtumisel Lissabonis.
NATO räägib üha veendunumalt Venemaast kui strateegilisest partnerist. Vaatamata sellele, et Venemaa strateegiline eesmärk ei ole mitte partnerlus, vaid NATO likvideerimine.
Venelaste veenmiseks tippkohtumisel osaleda korraldati New Yorgis ad hoc Vene-NATO nõukogu istung. Positiivse vastuse andis Medvedev aga alles oktoobris, pärast Merkeli ja Sarkozy isiklikku lunimist. See toimus arusaamatul kolmepoolsel kohtumisel mõne nädala eest Deauville’is, kus Saksamaa ja Prantsusmaa meelitasid Venemaad väljavaatega saada eriroll ka ELi julgeoleku- ja välispoliitiliste otsuste protsessis.
Tänaseks on nii NATO peasekretär kui USA suursaadik NATO juures teatanud, et Lissaboni tippkohtumisel saabub «läbimurre» NATO rollis maailmas ja NATO-Vene suhetes. «Olge valmis NATO 3.0 versiooniks,» ütles USA suursaadik Ivo Daalder mõne päeva eest.
Nii peasekretär Rasmussen kui Saksa välisminister Westerwelle lähevad seda uut NATO versiooni lähipäevil kooskõlastama mitte Washingtoni, vaid… Moskvasse.
Jamestown Foundationi andmetel tahavad venelased NATO-lt koostöö eest saada ei rohkem ega vähem kui vetoõigust NATO vägede paigutamise üle uute liikmesriikide territooriumile. NATO peaks kohustuma mitte paigutama kõigi uute liikmete (loe Vene privilegeeritud huvide) territooriumile rohkem kui 3000 meest ehk üks brigaad.
Kriisiolukorras, kui võiks olla vaja enamate vägede liigutamist, peaks NATO küsima selleks Venemaa nõusolekut. Teisisõnu, kui Venemaa suvatseb Lätit rünnata, siis selleks, et NATO saaks vägesid appi saata, peab ta küsima Venemaalt luba.
Mida NATO vastu saab? Nagu ütles üks Vene diplomaat 27. oktoobri Kommersandis: «Venemaa ei peaks võtma mingeid kohustusi, kuna NATO laieneb ja ohustab Venemaad, mitte vastupidi.»
NATO ütleb loomulikult, et ei ole neid ettepanekuid aktsepteerinud. Ent NATO peasekretär jätab endast mulje kui Punamütsikesest, kes läheb hundi juurde rebastevastast koostööd kokku leppima, uued liikmesriigid võileibadena korvis.
Mingi eelkokkulepe on hundiga tehtud, sest Medvedev tuleb Lissaboni kohale, ühistegevuse teemal Afganistanis planeeritakse ühisavaldust, räägitakse Vene-NATO nõukogu tugevdamisest ja Rasmussen kuulutab läbimurret NATO-Vene suhetes. Kas tõesti kroonijuveelid linnusita eest? Ja muide, kas keegi mäletab, et Eestil oleks kõiges selles olnud mingi seisukoht?