Juhtkiri: mäng või mängurlus?

Foto: Urmas Nemvalts

Öelda ühe kunagise valimisloosungi kombel, et maksudega ei mängita, on umbes sama kui väita, et maitse üle ei vaielda. Vaieldakse ikka, ja nii et veri ninast väljas! Niisamuti olid, on ja jäävad maksud poliitikute mänguasjadeks, mille otstarbekama kogumise ja efektiivsema kasutamise üle arutatakse senikaua, kuni riigid üldse püsivad. Ka need, kes maksude tõstmist, langetamist või kaotamist negatiivses mõttes mängimiseks nimetavad, kaitsevad selle hoiakuga teatud selget positsiooni maksuküsimustes. Niisiis on uued ideed igati teretulnud. Mäng iseenesest pole taunitav, kuid üle piiride läinud mängurlus on ometi ohtlik.

Üks niisuguseid makse, mille üle viimastel aastatel on tõsiselt vaieldud, on maamaks, mis vastavalt seadusele laekub kohaliku omavalitsuse eelarvesse ja mille kujunemine on suuresti ka linnade-valdade otsustada.
Olukord, kus üks omavalitsus teatab maamaksu kaotamisest – just niisuguse ideega on aga lagedale tulnud Harku vald Harjumaal –, on põhimõtteliselt uus lähenemine. Harku plaani puhul on juba kiirustatud juubeldamisega.

Kas pole siis geniaalne või ehk suurepärane idee – vähemalt omavalitsuse poolt vaadates? Linnad-vallad otsivad ikka konkurentsieeliseid, kes kuidas. Maamaksuvabastuse aluseks oleks elukoha registreerimine vallas. Harku näite puhul vald küll kaotab tuludest hoobilt 16 miljonit, kuid vallavanema väitel kompenseerib seda kuhjaga enam laekuv üksikisiku tulumaks, kui kõik 3000 seni mitte registris olnud vallaelanikku end kirja panevad. Rohkem raha – parem keskkond ja teenused! Kuid pidagem veidi hoogu. Esiteks tuleks küsida, kuivõrd oleks niisugune maksuvabastusotsus seaduslik? Näiteks Saue vallavanema hinnangul ei saa maamaksuvabastust siduda registris olemisega.

Teiseks – kas maamaksuvabastust nähakse ka jätkusuutliku ettevõtmisena või on siin mängus kampaania, eesmärgiks lühiajaline (valimiste-eelne) kasu? Harku vallavanem on IRLi kuuluv Kaupo Rätsepp. Mullu kohalike valimiste eel arutati peaasjalikult just IRLi eestvõttel, kas maa, millel asub inimese kodu, võiks olla maksuvaba.

Kolmandaks tuleks küsida, kas omavalitsuste säärane konkureerimine on üldse riigi huvides. Riik peaks hoolima regioonide tasakaalustatud arengust, aga kas selline võistlemine ei tee rikastest rikkamaid ja ei jäta vaesemaid virelema?

Lähtudes sellest ja meenutades ühtlasi üha uusi tuure saavaid tantse Tallinna maamaksu ümber, tekib küsimus, kas maamaksu parema korralduse huvides poleks otstarbekas sellele teemale hoopis seadusega läheneda.