/nginx/o/2015/10/12/4587505t1h69dc.jpg)
Minu ülikool, Tartu ülikool, sai eile hakkama sotsiaalmeediapostitusega, mis jahmatas paljusid kaasmõtlejaid ja kolleege, sellesama ülikooli kasvandikke ja töötajaid, kes nägid, kuidas ülikool tõmbas endale tähelepanu kohatu ja seksistliku kampaaniaga, kirjutab Tartu ülikooli doktorant Eveliis Padar Feministeeriumis.
Sooline ebavõrdsus on Eesti ühiskonnas probleem ja selle ees silmi kinni pigistada või seda naeruväärseks pseudotemaatikaks tembeldada on lühinägelik ning akadeemiliselt organisatsioonilt kahtlemata ootamatu käitumine.
Soolised stereotüübid on ühiskonnale kahjulikud ning nende võimendamine, mida ülikool oma postitusega tahtmatult tegi, toetab muu hulgas kaudselt ka seda, et Eestis on jätkuvat ELi suurim palgalõhe, naiste esindatus avalikkuses, poliitikas ja ettevõtete juhtkondades äärmiselt madal (millest tulenevalt ka naiste vaesuse oht kõrgem meedia kajastab arvamusliidritena enamjaolt mehi ning maskuliinsed väärtused ühiskonnas rikuvad laiemas plaanis rahva vaimset ja füüsilist tervist (mõeldes edukultusele, sooritussurvele ja sellega seotud stressikäitumisele). Sooline ebavõrdsus on Eesti ühiskonnas probleem ja selle ees silmi kinni pigistada või seda naeruväärseks pseudotemaatikaks tembeldada on lühinägelik ning akadeemiliselt organisatsioonilt kahtlemata ootamatu käitumine.
Olematu vabandus
Postituse eemaldamisele järgnes ülikooli nonapology ehk mittevabandus, millel ei ole vabandusega mingit pistmist, vaid mis pigem õigustab solvangut, mitte ei kahetse seda. See oli prognoositult selgitus stiilis «me tegime nalja ja teil pole huumorimeelt», mis jättis täiesti tähelepanuta, et oma postitusega, kus naisi oli kujutatud misogüünses võtmes dekoratiivsete lollikestena, solvati 66 protsenti oma üliõpilastest (jah, just nii palju on Tartu ülikoolis naisüliõpilasi) ja poolt Eesti elanikkonnast. Samamoodi on naisi alandavaid kampaaniaid kommenteerinud ka Tartu Linnavalitsus.
Kui ülikooli turundusosakond ei saa sellisest möödalasust aru, tasub kaaluda seda, et kaasata uute turunduskampaaniate väljatöötamisse rohkem ülikooli tudengeid ja õppejõude.
Kui ülikooli turundusosakond ei saa sellisest möödalasust aru, tasub kaaluda seda, et kaasata uute turunduskampaaniate väljatöötamisse rohkem ülikooli tudengeid ja õppejõude. Püüame nüüd ette kujutada, kuidas ultrabeibe pildi peale oleks reageerinud soouuringute doktorant, kommunikatsiooniprofessor või näiteks majandus- või õigusteaduskonna dekaan.
Ilmselt oleks neilt tulnud nii mõnigi väärt kommentaar ja fopaa oleks jäänud olemata. See, et sihtrühmaks olid 17–18-aastased noored, näitab veelgi enam turundusmeeskonna sotsiaalset vastutustundetust. Nimelt, niisugust stereotüüpi taastootes normaliseerib ülikool institutsioonina, et naistel ülikoolis ei ole teadlaseperspektiivi (mis tähendab ennekõike tööd ja pühendumust) vaid nad võivad kõrghariduse omandamist kasutada kas hõlpsa elu hüppelauana või kui kunagist TTÜ reklaami meenutada, normaalse mehe otsimise jahimaana.
Seni, kuni väärikad organisatsioonid lubavad endale niisuguste sõnumite edastamist avalikku ruumi, ei saa me rääkida nüüdisaegsest võrdsest ühiskonnast. Seni, kuni ülikool nimetab õigus- ja majandusteaduskonnas õppivaid naisüliõpilasi ultrabeibedeks ega näe selles midagi halba, ei saa ülikooli pidada nüüdisaegseks haridusasutuseks. Seni, kuni ülikool ei palu sellise reklaamikampaania pärast otse kõigilt oma naistudengitelt vabandust, vaid kasutab umbmäärast kõneviisi ega tunnista oma teo kohatust, ei soovitaks ma ühelgi abituriendil valida õpinguteks Tartu ülikooli.
Rohkem teavitust
Mulle jääb mulje, et ülikooli turundusosakonna meeskonnal, kes sellise kampaania välja mõtles, tellis või pakkumiste seast välja valis, puudub võime näha laiemat konteksti – mis juhtub siis, kui avalik-õiguslik ülikool endale selliseid «nalju» lubab.
Meenutagem nobelisti sir Tim Hunti mõne kuu tagust sõnavõttu naisteadlaste kohta, kus ta viitas neile väidetavalt naljaga pooleks kui häirivatele teguritele, kes meeskolleegidesse armuvad, kriitika peale nutavad ja üleüldse teaduse tegemist pigem segavad. Selle peale tegid maailma naisteadlased sotsiaalmeedias kampaania, kus postitati märksõnaga #distractinglysexy oma igapäevaseid töösituatsioone. Sel moel andsid nad näo Hunti viidatud inimestele – naisteadlastele, kes moodustavad tänapäeval suure osa ülikoolide üliõpilastest ja teadustöötajatest. Näidati nende saavutusi, igapäevaset tegevust laboris, uurimispiirkondades ja välitöödel.
Ka Hunt ütles, et tegi nalja. Selle nalja üle maailm aga ei naernud ning nali ise läks sir Tim Huntile kalliks maksma – laiem üldsus, sealhulgas Royal Society (Inglismaa teaduste akadeemia), Euroopa Teadusnõukogu ja mitmed ajakirjandusväljaanded andsid sellele hinnangu kui halvale maitsele ja kohatule käitumisele ning Hunt oli sunnitud tagasi astuma oma ametipostilt University College Londonis. Lool on siiski ka positiivne noot – Hunt ütles hiljem oma kõnes ka seda, et teadus siiski vajab naisi ja naised peavad jätkama teaduse tegemist hoolimata kõigist takistusest ning šovinistlikest koletistest nagu tema.
Ehk tagab niisugustele postitustele reageerimine ning igapäevastele seksismijuhtumitele tähelepanu juhtimine ka selle, et ülikoolid ei tulista endale turunduslikus mõttes jalga mõne järjekordse soolisi stereotüüpe toitva beibekampaaniaga.
Loodan, et turundusosakondade ja avalike suhete onu Heinod ja Tim Huntid õpivad nägema probleemi selles, kui ülikool seksismi propageerib, seda mingil moel naljakaks või avaldamiskõlblikuks peab ning tagatipuks õigustab. Minu usku toetab see, et esialgse postituse all olid valdavad kommentaarid, kus leiti, et niisugune kommunikatsioon ja avaliku kuvandi loomine ei ole aktsepteeritav. Ilmselt tuleks kasuks, kui ülikool võtaks eeskuju näiteks sotsiaalministeeriumilt ning korraldaks oma administratiivtöötajatele koolitusi, tõstmaks nende teadlikkust soolise võrdõiguslikkuse eesmärkidest ja vajalikkusest, mis parandaks nende kompetentsust oma töös sääraseid puutepunkte ära tunda ja arvestada.
Ehk tagab niisugustele postitustele reageerimine ning igapäevastele seksismijuhtumitele tähelepanu juhtimine ka selle, et ülikoolid ei tulista endale turunduslikus mõttes jalga mõne järjekordse soolisi stereotüüpe toitva beibekampaaniaga, mis lõppkokkuvõttes süvendab soolist ebavõrdsust ühiskonnas.