:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
/nginx/o/2015/08/25/4418413t1h67ec.jpg)
Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin kirjutab Siberi eestlaste ajaloost 20. sajandi algusest tänapäevani.
Andrei Kuzitškin: Siberi eestlaste lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väike eesti rahvas etendas suurt osa Siberi alade hõivamisel. XIX sajandi lõpul rajas Venemaa keisririik Transsiberi raudteemagistraali, mis ühendas suurriigi Euroopa- ja Aasia-osa. Raudteed pidi jõudis Siberi vabadele aladele ümberasujate voog Venemaa Euroopa-osa kubermangudest. Siberisse suundusid agaralt ka Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu põhjaosa, see tähendab tänapäeva Eesti elanikud.
Huvitav on märkida, et 1890. aastal määrati Tomski kuberneriks German Tobizen (Hermann Tobiesen), kes enne seda oli olnud Liivimaa asekuberner. Võib-olla just tema aitas korraldada eestlaste massilist ümberasumist Siberisse.
Jaanipäev on näiteks kompaktselt Pervomaiski rajooni territooriumil elavate eestlaste rahvuspüha. Sellest on saanud lausa kogu Tomski oblasti kultuuribränd.
Väljarändajad Põhja-Liivimaalt suundusidki eelkõige Tomski kubermangu. Eestlased rajasid seal arvukalt külasid: 1907. aastal Medodati küla, 1908. aastal Vambola, Koidula, Malkovo, Budovo ja veel hulga teisi.
Nad avastasid, et ilmastikuolud on Siberis ja Eestis sarnased: jahe vihmane kevad, vähese kuumusega lühike suvi, varane sügis. Ainult karm ja lumerohke Siberi talv sundis meenutama Baltimaade pehmet taliilma.
Eestlaste kultuur
Uuel maal säilitasid eesti ümberasukad oma kultuuri ja traditsioonilise majanduse: nad kasvatasid kariloomi, kartulit, rukist, otra. Põlissiberlased võtsid eestlased naabritena heasüdamlikult vastu ja õppisid neilt nii mõndagi. Eesti asunikud tutvustasid Siberi talupoegadele intensiivse põllumajanduse meetodeid: mitmeväljasüsteem, kultuurheinakasvatus, viljast viina ajamine, isegi sootuks uute kultuuride, näiteks lina kasvatamine.
Eestlased tõid Siberisse ka uut põllumajandustehnikat: raudader, looreha. Uusi võtteid tutvustati ka loomakasvatuses: eestlased näitasid siberlastele, milline peab välja nägema soe laut, kus loomad saavad talve üle elada.
Enamik Siberi eestlasi elas külades. See lõi tingimused keele ja kultuuritavade säilitamiseks teiste Siberi rahvaste keskel. Kollektiviseerimise alguseni jäi eestlaste majanduselu aluseks talu. 1920. aastatel levisid Siberis laialdaselt kooperatiivid. Baltimaade rahvastel oli neid teistest rohkemgi.
Venestamine
Kui Nõukogude Liidus läks lahti kolhooside moodustamine, hakkasid eesti talud ühinema, mõned külad sulasid kokku vene asulatega. Samal ajal moodustati eestlaste kompaktsema asustusega aladel rahvuslikud külanõukogud. Asjaajamine käis eesti keeles. Külades korraldati kampaaniaid võitluseks kirjaoskamatusega ja loodi eesti koolide võrgustik. Koolides õpetati eesti ja vene keeles. Kuid juba 1930. aastate teisel poolel hakati eesti koole venestama.
Eestlased kannatasid tugevasti 1937.-1938. aastate poliitiliste repressioonide käes. Siberi eestlaste külaintelligents hävitati peaaegu täielikult. Jõukamad talupojad – ja neid oli eestlaste seas palju – kuulutati kulakuks ning saadeti Tomski oblasti ja Krasnojarski krai põhjaossa.
Pärast Balti vabariikide liitmist NSV Liiduga saadeti 14.–16. juunil 1941 küüditamiste käigus Eesti NSVst välja peaaegu 10 000 inimest. Enamik Eestist küüditatutest (9000 inimest) suunati Narõmi ringkonna 12 rajooni eriasulatesse (tänapäeva Tomski oblasti aladel). Külma, nälja ja haiguste tõttu hukkus palju eestlasi. 1950. aastate lõpul pöördusid asumisel ellu jäänud eestlased kodumaale Eestisse tagasi.
/nginx/o/2015/10/13/4590017t1h8a91.jpg)
1950.–1960. aastatel hakati Tomski oblastis külasid ühendama. Osa eesti asulaid oli tühjaks jäänud, osades jäid eestlased vähemusse, kuid nad suutsid siiski oma traditsioonid XXI sajandi alguseni säilitada. Eestlaste rahvuskombed on kõige paremini näha toidus ja piduriietes. Osaliselt on säilinud folkloor, kuid traditsiooni põhiallikaks on rahvalikud kalendripühad. Siberi eestlased tähistavad tänini jaanipäeva.
Traditsioonide säilitamine
Jaanipäev on näiteks kompaktselt Pervomaiski rajooni territooriumil elavate eestlaste rahvuspüha. Sellest on saanud lausa kogu Tomski oblasti kultuuribränd. Traditsiooniline eestlaste pidu peetakse Berjozovkas ehk Kasekülas ööl vastu 24. juunit. Elus on traditsioonilised kombed: sõnajalaõie otsimine, pärgade punumine ja ennustamine, põlevate rataste allaveeretamine künka otsast, veega pritsimine. Peo kulminatsioon on suur jaanilõke. Külalistele pakutakse eesti rahvuslikke toite: kuum nisupuder, verivorst, juust, õlu. Mälestuseks kingitakse suveniire ja osavate meistrite käe alt tulnud pisiesemeid.
1988. aastal asutas Siberisse küüditatud kooliõpetaja Herman Reile Berjozovka külas ajaloomuuseumi. Selle kollektsioon pole eriti suur, kõigest 300 eksponaati. Nende seas on igapäevaesemeid, käsitööd, töövahendeid, fotosid, raamatuid, õpikuid, münte, video- ja fonomaterjali. Ajaliselt hõlmab kollektsioon perioodi 1902–2011.
Kogu on jagatud mitmeks osaks. Esimene, nimetusega «Etnograafia», sisaldab hulganisti esemeid, mis on seotud eestlaste kultuurieluga Siberis. Seal leidub rahvuslike mustritega labakindaid, Siberi nahast «pastlaid» ja sooje saapaid, balalaika ja kannel. Ainulaadsed on eestikeelne leeriõpik ja Piibel.
Teine sektsioon nimetusega «Kodukandi ajalugu ja tuntud inimesed» on pühendatud kadunud eesti külade ajaloole, räägitakse ka kolhoosi Iskra minevikust. Dokumendid ei jäta puudutamata massirepressioonide ajastutki. Kolmandas sektsioonis, mis kannab nimetust «Lahingukuulguse osakond», räägitakse Suures Isamaasõjas hukkunud kaasmaalastest ja sõjaveteranidest.
Eestlased on samuti jätnud jälje Tomski oblasti Kargassoki rajooni ajalukku. Aipolovo ja Novõi Vasjugani külas elas asumisel rohkelt eestlasi, keda oli sinna vägivaldselt Baltimaadest saadetud 1939.–1941. aastatel.
Kirjanik Vadim Makšejev
Sinna sattus ka näiteks 1941. aasta juunis Eestist küüditatud tuntud Tomskimaa kirjaniku Vadim Makšejevi pere. Vadimi isa Nikolai Makšejev oli enne 1917. aasta revolutsiooni kaadriohvitser, teenis tsaariarmees, kodusõja aastail võitles valgete liikumise ridades Punaarmee vastu. Kodusõja järel sõitis Itaaliasse, siis Prantsusmaale, viimaks aga Eestisse. Vadim Makšejevi ema sõitis 1926. aastal poega sünnitama Leningradi, kust naasis lapsega. Vadim õppis Tartus ja Narvas.
Pärast Nõukogude vägede sissetoomist Eestisse saadeti tema isa Uuralitesse, kus ka suri. Vadim ema ja väikese õega saadeti aga asumisele Narõmi ringkonda, kohutavate Vasjugani soode keskele. Vaid aasta hiljem surid õde ja ema nälga. Vadim jäi aga ellu ja jäädvustas igaveseks Vasjugani väikesed tragöödiad, mis sulanduvad ilmekalt Nõukogude rahva suurde draamasse, paljudes mälestusliku kallakuga raamatutes, sealhulgas martüroloogiumis «Narõmi kroonika».
Vadim Makšejev meenutab: «Üks naine rääkis meile, et kui neid mööda jõge pargastega veeti, suri tal laps nälga. Ta hoidis mitu päeva surnud last süles ja palus konvoisaatjat, et see juhiks pargase kaldasse, et ta saaks lapse maha matta. Too aga sellist käsku ei andnud. Ütles, et surnuid on vähe kogunenud. Siis pani ema lapse korvi ja see ujus pargasel järel…»
2006. aastal algatati Kargassoki rajoonis projekt «Andestus ja mälestus». See kujutab endast kooliõpilaste uurimis- ja vaimutöö vilja. Kool korraldab ekskursioone asumisele saadetute rajatud küladesse ja püstitab mälestusriste kohtadesse, kuhu on maetud poliitiliste repressioonide ohvreid.
Karl Vaino
Siberi eestlaste seas on selliseidki poliitilisi tegelasi, kelle saatus polnud nii dramaatiline. Näiteks Karl Vaino. Ta sündis 1923. aastal Tomskis eesti asunike peres. Vaino lõpetas Tomski elektri-mehaanikainstituudi ja sõitis Eestisse. 1949. aastast töötas ta mitmesugustes ametites kommunistliku partei aparaadis.
/nginx/o/2013/09/05/2233625t1h6d7a.jpg)
1978. aastal tõusis Karl Vaino Eestimaa kommunistliku partei juhiks. Ta kasutas ära NSV Liidu mõjuvõimsa kommunistliku tegelase Jegor Ligatšovi soosingut, kes oli aastaid juhtinud kommunistliku partei Tomski oblastikomiteed ja pidas Vainot «kaasmaalaseks».
Huvitava faktina võib ära mainida, et just Jegor Ligatšovi juurde sõitis 1988. aastal Eesti kommunistide delegatsioon nõudma Karl Vaino tagandamist, kes sel ajal istus Tallinnas kabinetis ja ootas otsust oma saatuse kohta. Vaino saadetigi erru ja ta sai tööd Moskvas.
Tänapäeval tegutseb Karl Vaino poeg Venemaa autoäris, pojapoeg Anton Vaino on aga 2012. aastast Venemaa Föderatsiooni presidendi administratsiooni juhataja asetäitja. Mitmed eksperdid ja analüütikud seostavad just Tallinnas sündinud ja elanud Anton Vainoga Venemaa elavat huvi Eesti sündmuste vastu.
Eestlased on leidnud rakendust ka Tomski oblasti juhtimisel. Kuberneri asetäitja põllumajanduse alal oli pikki aastaid Vladislav Brok, kelle isa Juhan Brok töötas Pervomaiski rajoonis Berjozovka eesti külas tegutsenud kolhoosi esimehena.
500 eestlast
Praegu elab Tomski oblastis ligemale 500 eestlast. Neil on tihedad sidemed Eestiga. Berjozovka küla kool saab Eestist eestikeelseid raamatuid ja õpikuid. Berjozovka küla eesti kultuurikeskuse direktor Ljudmila Bogens on valitud kohalikku volikokku.
2006. aastal ehitati Tomskisse Püha Maarja kirik, milles korraldatakse kahe koguduse teenistusi: saksa ja Siberi evangeelse luteri kiriku omi. Viimane allus varem Eesti evangeelsele luteri kirikule, sai aga 2003. aastal iseseisvaks.
2008. aastal korraldati Tomski oblastis eesti kultuuri päevad ning suur rühm Tallinna Tehnikaülikooli tudengeid külastas Berjozovka küla. Paljud üliõpilased olid hämmastunud, kui kuulsid sügaval keset Siberit kodust eesti keelt. Sealjuures panid kõik tähele, et Siberi eestlased räägivad väga head keelt, mis ei ole kannatanud mitmesuguste reformide käes. 2009. aastal võttis Tallinn omakorda suure kultuuriprogrammi raames vastu külalisi Tomski oblastist.
Nii on salapärasel moel aja ja ajaloo voolus ühte põimunud Eesti ja Tomski oblasti saatus.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas asuvas keeltekoolis õpetajana.