Kersti Kaljulaid.

FOTO: Peeter Langovits

Euroopa Liidu teadusraha on Eesti jaoks piiramatu ressurss, ent seda hapnikku suudame kasutada vaid siis, kui teeme Eestis reforme ja pühendame oma napid ressursid sellele, et ELi raha oleks võimalikult hästi kättesaadav, kirjutab Tartu Ülikooli nõukogu esimees ja Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid.

Alustan sellest, mis on Euroopa Liidu teaduspoliitika mõte ja olemus. Euroopa Liit peab olema teadus-arendustegevuses aktiivne seepärast, et teaduse tegemise sisemine loogika seda nõuab. Kõrgtasemel teadus on üha keerukam ja kallim. Pole olemas laboreid, ülikoole ega ettevõtteid, mis suudaksid üksinda neile väljakutsetele vastata. Isegi liikmesriigid eraldivõetuna ei suuda enam olla eesliinil kõikides teadus- ja tehnoloogiavaldkondades.

Investeeringud, mis võimaldasid Eestis välja arendada rahuldava teadustaristu, saime suuresti Euroopa Liidult. Euroopa Liit ei arendanud Eesti teadustaristut mitte selleks, et Eestil oleks võimalik senisest iseseisvamat, kõigekülgsemat ja kapseldunumat teaduspoliitikat ajada. EL tegi need investeeringud selleks, et integreerida Eestit konkurentsivõimelise osana Euroopa teadus- ja kõrgharidusmaastikule. Selleks, et panustaksime seal, kus oleme loomuldasa tublid – kas juhuse tahtel, geograafilise asukoha või oma maavarade profiili poolest eelisseisundis teadust tegema. Juhuse all pean antud kontekstis silmas teadussuundi, mis on meil tugevad tänu entusiastide pingutustele, mida on toetanud nendes valdkondades eksisteeriv tugev rahvusvaheline tellimus.