Venemaa aktiivne sekkumine Süüria kodusõtta on kestnud paar nädalat ning nüüd on ehk õige moment teha esimesed kokkuvõtted, mida sellega saavutatud on, kirjutab Postimehe kolumnist Taavi Minnik.
Taavi Minnik: mida on Venemaa Süürias saavutanud?
12. oktoober 2015, 19:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhimõtteliselt on Venemaa saavutanud taktikalise võidu propagandarindel: hajutas mh siseauditooriumi tähelepanu nii sisemistelt probleemidelt kui situatsioonilt Ukrainas ning «ehmatas» oma ettearvamatusega lääne vaatlejaid samamoodi nagu möödunud aastal grandioosse Krimmi hõivamise operatsiooniga.
Ilmselt oli Venemaa liidril üht-teist tõestada ka oma lähikondlastele. Kahtlemata on Vladimir Putin maailmapoliitika suurel areenil praegu ainus riigijuht, kes ei kõhkle kasutamast toorest jõudu ja üheskoos ettearvamatu tegutsemisega annab see talle tänaste lääne liidrite ees välispoliitikas eelise. Olgu pealegi, et ajutise. Nagu Venemaal armastatakse Putini tegevuse kohta öelda: «Mängis kõik üle.» Jälle. Küsimus on aga selles, mis saab nüüd Venemaa Süüria seiklusest edasi?
Süüria pole Afganistan
Palju on viimase aja sündmusi kõrvutatud Nõukogude Liidu interventsiooniga Afganistanis. Kujund ise on ju kõigile arusaadav ja mõjuv, kuid esiteks pole Süüria Afganistan ning teiseks pole Putini Venemaa – ei sõjalises ega majanduslikus mõttes – Nõukogude Liit. Süüria konflikt leiab aset põhimõtteliselt islamimaailma südames, Afganistani näol oli ja on tegemist siiski piltlikult öeldes «nurgatagusega». Afganistanis põrkus islamimaailm Euroopaga (olgugi selle perifeeriaga), Süürias leiab aset islamimaailma keskse, enam kui tuhat aastat väldanud šiiitide ja sunniitide vastasseisu järjekordne lahing.
Putin ja Venemaa sekkusid sellesse verisesse ja brutaalsesse, keskaegset ususõda meenutavasse konflikti maailma islamiusulistest umbes 15 protsenti moodustavate šiiitide poolel. Šiiitide koalitsiooni kuuluvad Bashar al-Assadile lojaalsete üksuste kõrval veel Iraani ekspeditsiooniväed, Hezbollah ning vabatahtlikud Iraagist, Jeemenist jm. Nende vastas seisab, aga põhimõtteliselt 85 protsenti islamimaailmast ehk poolteist miljardit sunniiti.
«Tapa šiiit, pääsed paradiisi, nagu ütleb sunniitide kõnekäänd. See omakorda tähendab riski, et see verine konflikt võib erinevalt Afganistani või hiljutisest Ukraina omast saabuda ka lihtsate venemaalaste õuele. Mäletame ju kõik aastatetaguseid pantvangidraamasid, ohvriterohkeid pommiplahvatusi metroojaamades jm avalikes kohtades. Ilmselt tähendab sekkumine ka seda, et enam ei näe me Vladimir Putinit telekaamerate ees kudrutamas Araabia šeikidega, nagu hiljutisel lennundusnäitusel MAKS 2015. Venemaa on leidnud endale uue võimsa vaenlase.
Jõud, millega Venemaa sellesse konflikti on sekkunud – paarkümmend lennukit ja kuni 1500 sõdurit – ei ole piisav, et Süüria kodusõtta pööret tuua. Vene õhujõudude lahingulendude arv Süüria kohal jääb tunduvalt alla nii ameeriklaste ja liitlaste omale (vt Vene ekspert: Buk-raketi tüüp võib määrata surmalennu süüdlase. PM. 11.10) kui ka Assadi õhujõudude omale. Kui ameeriklaste õhulöögid pole suutnud piiri panna Islamiriigi edenemisele ega Assadi absoluutne õhuülekaal pole toonud pööret Süüria kodusõtta, ei tee seda ka käputäis Venemaa lennukeid.
Venemaa on Süüriasse saatnud ka pooleteisttuhandese maaväekontingendi, mis võrreldes nii Assadi enda armee kui Assadi vastu tegutsevate jõududega – jutt käib erinevate hinnangute põhjal vähemalt mitmest sajast tuhandest mehest – on tõeliseks piisaks meres.
Venemaa valis kaotajate poole
Kui vaadata lahingutegevuse kaarti Süürias, siis venelaste Süüria baasid võivad peagi jääda juba vastaste suurtükitule alla. Iisraeli meedia teatel ongi see juba juhtunud. Assad ja tema liitlased on praeguseks kaotanud põhimõtteliselt 80 protsenti sõjaeelsest Süüria territooriumist ja Venemaa on suure tõenäosusega valinud kaotaja poole konfliktis, mis võib kesta veel pikki aastaid.
Selles olukorras on Venemaa ees pikemas perspektiivis kaks valikut: kas oma osalust selles konfliktis oluliselt suurendada – logistilises mõttes keeruline ja kulukas – või vastupidi oma praegune kontingent Süüriast välja viia.
Mõistagi tekib küsimus, mille nimel seda kõike tehakse. Õhurünnakud Süürias ja raketilöögid Kaspia merelt, mis mh sõbralikku Iraani tabasid, panid seda teleekraanidelt jälginud siseauditooriumi ajutiselt rõkkama. Seda seetõttu, et erinevalt lääne meediast, on Vene meedia teatanud, et Venemaa õhulöögid on kaasa toonud Islamiriigi võitlejate paanilise põgenemise. Näidatav edu paneb unustama ka läbikukkunud avantüüri Ukrainas.
Süüria olukord on Ukraina omast aga veel keerulisem ja tekib küsimus, mis saab, kui mõne aja pärast selgub, et ka seal kukuti läbi. Vabanemine kõigist neist tuhandetest sõduritest, kes Donbassi «Vene maailma» kaitsma sõitsid, oleks veel hea tulemus. Vähetõenäoline, et neid kõiki Süüriasse saata õnnestub, kodumaale naasmas Putini režiim neid aga vaevalt soovib näha.
Mitmed neist radikaalselt häälestatud meestest, nagu Donbassi sõja algusaja väepealik Igor Girkin-Strelkov, ongi juba Putinit reetmises ning kujutletava Novorossia äraandmises süüdistanud. Ameeriklastele ja läänele taheti Süürias kohta kätte näidata, kuid välja kukkus nagu alati. Mitte eriti veenvalt. Jättes kõrvale Venemaa sekkumise propagandistlikud motiivid, siis ka reaalne eesmärk – päästa Assadi režiim – näib olevat määratud läbikukkumisele. Jänesed šampanjat ei joo ning Venemaa president Vladimir Putin ei ole seni peljanud võtta riske, kuid paratamatult jääb mulje, et mäng Süürias neid ei õigusta.