Liina Selgis

FOTO: Erakogu

Seistes 1. juulil kõrgkoolide parimate lõpetajate vastuvõtul presidendi roosiaias, jäi mulle kõrvu Jürgen Ligi kõnest üks lause: «Eesti riik on taganud kõik võimalused teie edukateks edasiõpinguteks.» Oma mõttes vastasin sellele lausele veidi kibestunult: «Ei!», kirjutab eripedagoog Liina Selgis.

Lõpetasin suvel Tallinna Ülikoolis (TLÜ) eripedagoogika bakalaureuseastme, olles 27-aastane ja omades üsna toekat praktilist pagasit. Olen oma valdkonnas sees olnud rohkem kui viis aastat, töötanud mitmesuguste erivajadustega laste tugiisikuna ning puuetega noorte tegevusjuhendajana. Praegu olen ühes Harjumaa lasteaias eripedagoog. Lisaks kasvab minu lähikonnas erivajadusega laps.

Magistriõpingute jätkamiseks Eestis nägin ainuvõimaliku sammuna astuda Tartu Ülikooli. Just seetõttu, et tean, kui tugev meditsiiniline ja psühholoogiline põhi on TÜ-l sellel erialal. TLÜ õppekava on suunatud pigem kaasava hariduse temaatikale ning meditsiinilis-psühholoogilist väljaõpet eriti ei paku. Leian aga, et tugeval spetsialistil peaks olema teadmisi ning kogemusi igast valdkonnast.

Kuna TLÜ ja TÜ eripedagoogika õppekavad on erinevad, ei olnud paberite sisseandmine sugugi lihtne. TÜ magistrantuuri sisse saamiseks on vajalik eeldusainete esitamine, eriti juhul, kui kandidaat tuleb teisest ülikoolist. Samuti on kandideerimisel võimalik esitada ka varasemate õpingute ja töökogemusest õpitu arvestamise ehk VÕTA taotlus.

Muidugi oli vajalik ka oma andmete esitamine sisseastumise infosüsteemi ehk SAIS-keskkonnas. Mõeldud-tehtud. Umbes nädal aega hiljem seisis minu postkastis aga kiri: «Teie avaldus on tagasi lükatud.» Otsustasin olukorda veidi selgust saada ja võtsin ühendust TÜ eripedagoogika osakonna juhtidega.

Sain neilt üsna konkreetse ja selge vastuse, et kuna ma ei ole läbinud vastavaid eeldusaineid, ei saa mind kahjuks vastu võtta, olenemata sellest, kas lõpetasin cum laude või mitte, kas ja kui palju töökogemust mul on. End kaine mõistusega inimeseks pidades ei jäänudki mul muud üle, kui leppida kurva tõsiasjaga, et ma ei saa oma õpinguid jätkata ja tuleb valida teine tee.

Samas tõstatas sellise kadalipu läbimine ja lõpuks n-ö kaks kätt taskus minema kõndimine minus endas veel rohkem küsimusi, just erialaselt. Meediast võib üsna tihti kuulda, kuidas erivajadustega laste arv suureneb. Logopeedide töökoormus eeskätt just lasteaedades on aeg-ajalt mõistusevastane ning eripedagooge tuleb tikutulega taga otsida. Õpetajad ei oska erivajadustega lastega klassiruumis hakkama saada, sest tihtipeale pole neil vastavat väljaõpet. Rääkimata Eesti riigi sotsiaaltoetustest, sellest, mis saab edasi, kui perre sünnib erivajadusega laps jne. Probleemide nimekiri tundub lõputu.

Seetõttu tekibki minus küsimus, kuidas me saame pürgida heaoluühiskonna poole, kui juba rohujuure tasandil on asi vale. Kuidas saame oma riigi kodanikest häid spetsialiste ja inimesi, kes viivad ühiskonda edasi, kui juba kaks Eesti mõjukaimat ülikooli veavad omavahel vägikaigast? Ja see ei ole ainult eripedagoogikas nii. Pärast enda luhtunud katseid sisseastumistel sain tutvusringkonnast palju tagasisidet ja selgus, et see on paljudel erialadel üsna tavapärane.

Tean, et teen enda jaoks õiget asja ja teen seda südamega. Ju siis polnud Tartu Ülikool mulle mõeldud ja elul on paremaid asju varuks. Kuid elu võtmesõnaks on koostöö ja seda igas valdkonnas. Tuleb mõelda laiemalt, võtta igast asjast midagi head ja välja töötada kontseptsioon, mis toimib kõigi jaoks ning tulevikku silmas pidades. Ka president mainis parimate lõpetajate vastuvõtul, et meil on suurem kohustus ühiskonna asjades kaasa rääkida, kuna teame rohkem. Siinkohal võtangi oma rolli üsna tõsiselt ja loodan, et asjad hakkavad ehk muutuma.